Enesetapp: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
83. rida:
Enesetapu [[tarvilikud ja piisavad tingimused|tarvilikke ja piisavaid tingimusi]] on raske välja tuua, muu hulgas sellepärast, et sõna tavatarvitust mõjutavad moraalsed hinnangud. Õilsatel eesmärkidel sooritatud enesetapmist hea meelega enesetapuks ei nimetata. Kui aga õigustatavaks peetavat enesetapmist ei taheta enesetapuks nimetada, siis ei ole küsimust enesetapu moraalsest õigustatusest võimalik sõnastada.<ref name="stanford" />
Kui hakata enesetappu puhtkirjeldavalt defineerima, siis ei piisa sellest, kui öelda, et enesetapp on iseenda põhjustatud [[surm]]: näiteks, kui inimene sureb [[suitsetamine|suitsetamise]] tagajärjel tekkinud haigusesse või võtab kogemata surmavat mürki, siis see pole enesetapp. Samas, näiteks [[vabatahtlik eutanaasia|vabatahtliku eutanaasia]] puhul inimene ei põhjusta vahetult oma surma, kuid me peame seda enesetapuks, sest me peame teda oma surma eest [[moraalne vastutus|moraalselt vastutavaks]], sest ta algatas sündmuste ahela, mis tema [[kavatsus]]e järgi pidi viima tema surmani. Sama lugu on enesetapu vormiga, mille puhul provotseeritakse politseinikku tulistama. Peale selle, võib-olla ka [[enesetapukatse]]t võib nimetada enesetapuks, ses käitumise poolest see enesetapust ei erine. Sellepärast oleks parem defineerida [[suitsidaalne käitumine|suitsidaalset käitumist]]. Nii et suitsidaalse käitumise ja surma seos peab olema mittejuhuslik ning inimene peab valima surma. Enesetapp peab põhinema inimese [[kavatsus]]tel (inimesel peavad olema ka uskumused ja soovid oma teo kohta).<ref name="stanford" />
Kavatsusepõhise definitsiooni järgi on inimese käitumine suitsidaalne, kui a) ta usub, et see või mõni selle tagajärg teeb tema surma vähemalt väga tõenäoliseks ja b) ta kavatseb selle läbi surra.<ref name="stanford" />
==Viited==
| |||