John Maata: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
5. rida:
{{tsitaat|''By the Grace of God, King of England, Lord of Ireland, Duke of Normandy and Aquitaine, and Count of Anjou'' <br>(''Dei Gracia Rex Anglie Dominus Hibernie Dux Normannie et Aqitannie Comes Andegavie'')<br>Tiitel- krahv [[Mortain]]|}}
John tõusis troonile pärast vanema venna [[Richard I Lõvisüda]] surma [[1199]]. aastal. [[1202]]. aastal kuulutas [[Prantsusmaa kuningas]] [[Philippe II]] John Maata reetur[[vasall]]iks (John maata abiellus ühe oma vasalli kihlatuga, [[Gloucester]]i krahvinna Isabellaga) ja vallutas tema läänid Prantsusmaal. Philippe II suurendas oma [[domeen]]i alasi [[Keskaegne Prantsusmaa|Prantsusmaal]] kahekordseks, Normandia, Anjou, Bretagne jt. [[Loire]]’i jõest põhja poole jäävad alade arvel.
==Vastuolud paavstiga==
[[Canterbury peapiiskop]]i [[Hubert Walter]]i surma järel [[13. juuli]]l [[1205]] valis rühm [[munk]]i tema järglaseks alamprior Reginaldi. Inglise [[piiskop]]id ei tunnustanud munkade valikut ja saatsid oma esindaja paavsti juurde. [[11. detsember|11. detsembril]] 1205 peeti uued peapiiskopi valimised, mille alusel sai peapiiskopiks [[John de Gray]], keda tunnustas ka [[Inglismaa kuningas]] John Maata.
Paavst [[Innocentius III]] toetas munki, kuid kuulutas mõlemad valimised kehtetuks, ehkki kuningas pakkus paavstile 3000 marka, et ta tunnustaks Grayd peapiiskopina. Paavst kutsus Roomas viibivad [[Canterbury]] mungad kokku ja soovitas neil valida peapiiskopiks oma endise õpingukaaslase [[Stephen Langton]]i, kes valiti ametisse ja pühitseti paavsti poolt [[17. juuni]]l [[1207]]. Kuningas John ei tunnustanud Canterbury peapiiskopiks saanud Langtoni ja ajas Canterbury mungad nende valdustest minema, mistõttu Innocentius III pani [[24. märts]]il [[1208]] [[Inglismaa]] [[interdikt]]i alla, [[ekskommunikatsioon|ekskommunitseeris]] [[november|novembris]] [[1209]] kuninga ja tagandas ta [[1212]] ametist. [[13. mai]]l 1213 palus kuningas [[absolutsioon]]i ja sai pärast seda paavsti [[vasall]]iks
==Vastuolud Philippe II-ga==
Paavst andis [[Prantsusmaa kuningas|Prantsusmaa kuningale]] [[Philippe II|Philippe II Auguste'ile]] korralduse John ametist kõrvaldada. Flandria krahvid olid [[Prantsusmaa kuningas|Prantsusmaa kuninga]] [[vasall]]id vasallivaldustega Schelde jõest läänes (Krooni-Flandria, ''Kroonvlaanderen'') ning ka [[Saksa kuningas|Saksa kuninga]] vasallid vasallivaldustega Schelde jõest idas (Keiserlik Flandria, ''Rijksvlaanderen'') [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] [[Saksa-Rooma riigi territooriumite loend (F)|territooriumitel]]. Kui Philippe II ähvardas tungida Inglismaale, liikus Philippe II
[[20. juuli]]l 1213 vabastati John Maata kirikuvande alt ja [[29. juuni]]l [[1214]] tühistati interdikt.
▲Paavst andis [[Prantsusmaa kuningas|Prantsusmaa kuningale]] [[Philippe II|Philippe II Auguste'ile]] korralduse John ametist kõrvaldada. Kui Philippe II ähvardas tungida Inglismaale, Philippe II liikus oma vasallidega [[Bretagne'i hertsogkond|Bretagne'i]], [[Normandia hertsogkond|Normandia]], [[Burgundia hertsogkond|Burgundia]] ja [[Akvitaania hertsogkond|Akvitaaniast]] [[Flandria krahvkond]]a karistamaks toetusest keeldunud [[Flandria krahv]]i kuni [[Brugge]] linnani, kuh kohtus oma invasioonilaevastikuga. [[Prantsusmaa kuningas]] Philippe II oli hakanud Dammes ehitama suurt [[laevastik]]ku, et sellega [[Inglismaa]]d vallutama minna. Kuid [[Inglismaa kuningas]] John Maata sai sellest teada ja otsustas anda ennetava löögi. [[30. mai]]l saabus 500-laevaline Inglise laevastik Dammesse, kus Prantsusmaal oli 1700 sõiduvalmis ja täieliku teemoonaga varustatud laeva, aga prantslaste põhivägi oli [[Gent]]i linna piiramas ja laevastikku kaitses üksnes väike rühm mehi. Inglased ründasid viivitamatult ja vallutasid kogu laevastiku, sõitsid umbes 300 laevaga (lisaks endi omadele) Inglismaale tagasi ja lasid enne sadakond laeva Zwini põhja, ummistades selle suudme, nii et Philippe ei saanud enam ülejäänud laevadega merele sõita ja pidi ka need maha jätma.
[[File:Conquetes_Philippe_Auguste.png|thumb|[[Prantsusmaa kuningas|Prantsusmaa kuninga]] [[Philippe II]] vallutused, [[Normandia]] ja [[Akvitaania]]]]▼
[[File:Angevin empire in France c. 1200 (simplified).png|thumb|left|alt=A coloured map of medieval France, showing the Angevin territories in France|[[Anjou dünastia]] ja Inglismaa kuninga, [[Iirimaa]] lordi, [[Normandia hertsogiriik|Normandia]] ja [[Akvitaania hertsogkond|Akvitaania]] [[Akvitaania hertsog|hertsogi]] ning [[Anjou]] [[krahv]]i John Maata valdused [[Keskaegne Prantsusmaa|Keskaegsel Prantsusmaal]] c. 1200]]
John sõdis [[Prantsusmaa kuningas|Prantsusmaa kuninga]] [[Philippe II]]-ga [[Normandia hertsogiriik|Normandia hertsogkonna]] ja [[Akvitaania hertsogkond|Akvitaania hertsogkonna]] valduste üle, mis alates [[Plantagenetite dünastia]]sse kuuluva [[Henry II]] võimulesaamisest oli noile kuulunud. [[1214]]. aasta kevadel alustas John Maata sõjakäiku Prantsusmaa lääneosasse, et taasallutada [[Anjou dünastia]] alad. Maabudes [[La Rochelle]]s vallutas ta lähedalasuvad linnused ning temaga liitusid Poitou parunid ning ta jätkas sõjakäiku abikaasa, Angoulême krahvinna Isabella [[Angoulême]] aladele. [[Limoges]]i üle kontrolli saavutamise järel suundus ta [[Lusignani dünastia]] aladele. Maikuu lõpuks ta alistas [[Geoffrey de Lusignan]]i ja nende kindlused. Juulikuus aga astus tema vastu välja Prantsusmaa kuninga Philippe II poeg [[Louis VIII|Louis]], kuid otsustavat lahingut ei toimunud.
▲[[File:Conquetes_Philippe_Auguste.png|thumb|[[Prantsusmaa kuningas|Prantsusmaa kuninga]] [[Philippe II]] vallutused, [[Normandia]] ja [[Akvitaania]]]]
Philippe II sõjas Flandrias toetasid Flandria krahvi, [[Saksa-Rooma keiser]] [[Otto IV (Saksa-Rooma keiser)|Otto IV]] ja teised Philippe II vastased vasallid ning Inglise väed [[William Longespée]] juhtimisel, kes aga kaotasid Bouvine'i lahingu. Pärast Prantsuse võitu Bouvine'i lahingus 27. juulil 1214. aastal säilitasid Inglise monarhid võimu ainult edelas [[Guyenne]]'i hertsogkonnas.
John Maata valitsusajal tõstsid feodaalid oma õiguste kaitseks [[Parunite mäss]]u ja seetõttu võttis John Maata 1215. aastal vastu "Suure vabaduskirja" ("[[Magna Charta]] Libertatum"), millega kinnitas oma alamate õigused. Innocentius III kuulutas [[24. august]]il [[1215]] [[Magna Carta]] kehtetuks, kuna selle sisu ei kooskõlastatud paavstiga. Ta ekskommunitseeris ka mässulised aadlikud.▼
{{Vaata|Bouvine'i lahing}}
▲John Maata
==Isiklikku==
| |||