Otto IV (Saksa-Rooma keiser): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[Pilt:Otto IV. und Papst Innocenz III. reichen sich vor den ankommenden Schiffen Friedrichs II. die Hände.jpg|thumb|Otto IV ja paavst [[Innocentius III]] ]]
'''Otto IV''' (umbes 1175 – [[19. mai]] [[1218]]) oli [[Welfi dünastia]]st [[Saksa kuningas]] alates [[1198]]. aastast ja [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma]] [[Saksa-Rooma keiser|keiser]] alates [[1209]] kuni surmani. Ta oli [[Welfi dünastia]]st [[Heinrich Lõvi]] poeg ning pidi kogu oma valitsusaja võitlema [[Hohenstaufenid|Hohenstaufenitega]], kes tahtsid oma võimu [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] üle taastada.
Pärast [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma keisri]] (1190–1197) [[Heinrich VI (Saksa-Rooma keiser)|Heinrich VI]] surma olid [[gibelliinid]] ja [[gvelfid]] valinud 1198 [[Saksamaa]]l erinevad [[Saksa kuningas|kuningad]]: gibelliinid valisid [[6. märts]]il [[Philipp (Saksa kuningas)|Švaabi Philipp]]i ja gvelfid [[9. juuni]]l Otto Welfi. Paavst jäi puhkenud võimuvõitluses esialgu neutraalseks. Ta saatis Saksamaale 2 [[legaat]]i, kes tunnustasid küll kuningana Philippi, kuid paavst ei toetanud teda.
Ta oli [[Welfi dünastia]]st [[Heinrich Lõvi]] poeg ning pidi kogu oma valitsusaja võitlema [[Hohenstaufenid|Hohenstaufenitega]], kes tahtsid oma võimu [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] üle taastada. [[1206]] sai Otto vastukuningalt [[Philipp (Saksa kuningas)|Philippilt]] lüüa ning paistis, et Saksa ainukuningaks tõuseb just viimane. Kuid [[Otto von Wittelsbach]] tappis tolle [[1208]] ja Otto IV-l õnnestus lõplikult kindlustada ka [[paavst]] [[Innocentius III]] toetus, kes ta [[1209]] keisriks kroonis.▼
[[Aachen]]is kuningaks kroonitud Otto saatis oma saadikud Rooma, et võita paavsti toetust. [[3. juuli]]l [[1201]] teatas paavstlik legaat [[kardinal]] [[Guido de Papa]] [[Köln]]is, et paavst tunnustas kuningana Ottot ning ähvardas [[ekskommunikatsioon]]iga kõiki, kes keelduvad kuningat tunnustamast.
Et paavstivõim oli toona oma võimsuse tipul, siis leidis Otto, et peab jõudude vahekorda enda kasuks muutma, ning asus keisri võimu suurendama paavsti arvel. Seepeale heitis Innocentius ta kirikust välja ning kuulutas [[1212]] Saksa kuningaks [[Friedrich II (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich von Hohenstaufeni]]. Otto sellega ei leppinud ning asus viimase vastu sõtta. [[1215]]. aastal sai ta aga rängalt lüüa ning kaotas tegeliku võimu. 1218. aastal, kui ta suri, läks kogu võimutäius Saksa-Rooma riigis Friedrich II-le, kes viimase Hohenstaufenist keisrina riigi hiilguse tipule viis.▼
▲
Et paavstivõim oli toona oma võimsuse tipul, siis leidis Otto, et peab jõudude vahekorda enda kasuks muutma, ning asus keisri võimu suurendama paavsti arvel. Otto IV tegi vahepeal mitu poliitilist eksimust, mistõttu Innocentius otsustas [[1207]] hakata Philippi toetama. Ta saatis 2 kardinali legaatidena Saksamaale, et sundida Ottot trooninõudlusest loobuma, ent Otto mõrvas [[21. juuni]]l [[1208]] Philippi, sest too ei andnud talle naiseks tütart, keda ta oli varem talle lubanud. [[Frankfurdi riigipäev]] tunnistas [[11. november|11. novembril]] 1208 Otto IV Saksamaa kuningaks, paavst kutsus ta Rooma ja kroonis ta [[4. oktoober|4. oktoobril]] [[1209]] [[Rooma Peetri kirik]]us Saksa-Rooma keisriks. Enne kroonimist lubas Otto tunnustada laienenud [[Kirikuriik]]i, loovutada kirikule [[Spoleto]] ja [[Ancona]], tagada [[piiskop]]pide valimiste vabadus ning jätta paavstile piiramatu [[apellatsioon]]iõigus ja ainupädevus vaimulikes asjades. Samuti lubas ta aidata purustada [[ketserlus]]t ([[Neussi stipulatsioon]], mida korrati taas [[Speyer]]is 1209).
Vaevalt oli Otto oma võimu Saksamaal kindlustanud, kui ta taganes varasematest lubadustest, tungis Lõuna-Itaaliasse ning vallutas [[Ancona]] ja [[Spoleto]]. Peale selle läänistas ta Kirikuriigile lubatud alad oma sõpradele. Innocentius III manitses esmalt Ottot ja siis ekskommunitseeris ta [[18. november|18. novembril]] [[1210]], korrates otsust taas [[31. märts]]il [[1211]]. Paavst asus seejärel toetama Friedrichit, kes valiti 1211 [[Friedrich II (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich von Hohenstaufeni]] Saksamaa kuningaks ning kes lubas [[12. juuli]]l [[1213]] [[Egeri kuldbulla]]ga tunnustada laienenud Kirikuriiki ja Sitsiilia sõltumatust, et vältida selle liitmist Saksa-Rooma keisririigiga. Paavsti tunnustusel krooniti Friedrich [[12. juuli]]l [[1215]] Aachenis Saksamaa kuningaks.
▲
{{algus}}
{{eelnev-järgnev|eelnev=[[Heinrich VI (Saksa-Rooma keiser)|Heinrich VI]] | nimi=[[Saksa kuningas]] | aeg=[[1198]]–[[1218]] | järgnev=[[Friedrich II (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich II]]}}
{{eelnev-järgnev 1-2-1|eelnev=[[Heinrich VI (Saksa-Rooma keiser)|Heinrich VI]]|nimi1=[[Saksa-Rooma keisrite ja Saksa kuningate loend|Saksa-Rooma keiser]]|aeg1=[[ {{lõpp}}
==Vaata ka==
*[[Saksa-Rooma keisrite ja Saksa kuningate loend]]
[[Kategooria:Saksa-Rooma keisrid ja Saksa kuningad]]
[[Kategooria:Surnud 1218]]
| |||