Mandala: erinevus redaktsioonide vahel

[[Rig-Veda]]s on sees mõiste mandalast ja jantrast[[jantra]]st.

Mandala kese kujutab endast jumaluse eluaset. Tema algse geomeetriline baaskujundi[[baaskujund]]i töötasid välja juba muistsed kultuurid[[kultuur]]id. Mandala on maailma symboolne [[projektsioon]], mis yle kantud geomeetrilisse mudelisse[[mudel]]isse.[[Budism]] laenas mandala mõiste tantratest[[tantra]]test.Astroloogilised kaardid on mandala printsiibil koostatud.On olmeas ka ruumilised mandalad.

Templites on tihti mandala mudelid[[mudel]]id , pyhendatud mingile konkreeetsele jumalusele.Samuti on ehitatud templeid ja hooneid mandala printsiibil budismis[[budism]]is , näiteks [[Samje]] klooster Tiibetis[[Tiibet]]is.

Iga mandala on seotud tantrate[[tantra]]te ikonograafias[[ikonograafia]]s konkreetse[[ buda]] või jumalusega.

Tantrate[[Tantra]]te praktiseerijad[[praktiseerija]]d kutsuvad mandalat "[[Teadvuse seisundi palee]]"

[[Chögjam Trungpa]] on nimetanud mandalat ,,, organiseeritud [[kaos]] .

Mandalal on tiibeti[[tiibet]]i budismis[[budism]]is kaks põhilist funktsiooni[[funktsioon]]i , kosmoloogiline ta tähistab ringikujulist või sfäärilist[[sfäär]]ilist ruumi, maad, tuld ja vett. Lisaks mandala on rituaalne[[rituaal]]ne [[sümbol]] – maagiline [[diagramm]] või figuraalne kujutis .

Mandala on keerulise struktuuriga[[struktuur]]iga geomeetriline olla ka kaheksakroonlehelise lootose[[lootos]]e kujuline. Ruut on orienteeritud ilmakaarte[[ilmakaar]]te järgi. Igale ilmakaarele[[ilmakaar]]ele vastab kindel värv, millele vastavalt [[ruut]] on jaotatud neljaks eri värvi sektoriks[[sektor]]iks. Tiibeti[[Tiibet]]i[[ budism]] traditsioonis[[traditsioon]]is kujutatakse mandalal põhjakaart[[põhjakaar]]t ''rohelisena'', idakaart[[idakaar]]t ''valgena'', lõunakaart[[lõunakaar]]t [[kollasena]] ja läänekaart[[läänekaar]]t ''punasena''. Ruudu keskmele vastab ''sinine'' värv, ehkki enamasti paikneb seal mingi sümboolne [[objekt]], mis vastavalt määrab ära ka värvi.

Ruudu iga külje keskel on T-kujulised väravad[[värav]]ad, mis jätkuvad ruudust väljaspool ristisarnaste kujutistena, mida sageli piiravad väikesed poolringid. Sisemise ringi keskel kujutatakse sakraalset[[sakraal]]set kultuse[[kultus]]e objekti[[objekt]]i – jumalust, tema atribuuti[[atribuut]]i või sümbolit[[sümbol]]it, mida rituaalis[[rituaal]]is ülekantud tähenduses kasutatakse. Eriti tihti kujustatakse vadžrat[[vadžra]]t eri variantides – ühe-, kahe-, kolme- või enamaharulisenaenama harulisena. Mandala kirjeldatud põhivariandil on hulk modifikatsioone[[modifikatsioon]]e, mille iseärasused määrab kas keskel asuv [[sümbol]] või kohaliku [[sümboolika]] muud eripärad.

Mandalat tõlgendatakse universumi[[universum]]i mudelina[[mudel]]ina, ilmaruumi[[ilmaruum]]i kujutatakse nii, nagu see on iseloomulik universumi[[universum]]i modelleerimisele ringi[[ring]]i ja ruudu abil. Modelleerimise objektiks[[objekt]]iks on universumi[[universum]]i mingid idealiseeritud parameetrid, mis on seatud vastavusse kõrgemate sakraalsete[[sakraal]]sete väärtuste süsteemiga[[süsteem]]iga.

[[Pilt:Mandala-Lootos-Ring-vanTao.gif|thumb|Mandala [[Lootos]] Ring V.Väärtnöu illustratsioon]]

Eriti selgelt väljendub see budismis. Konkreetsema semantikaga[[semantika]]ga antropomorfsed objektid[[objekt]]id asuvad tavaliselt ainult seespool keskmist ringi[[ring]]i. Mandala kosmoloogilise tõlgenduse järgi tähistab välimine ring kogu universumi[[universum]]i ''kõiksust'', visandab universumi[[universum]]i ruumilised piirid ning modelleerib ka tema ajalist struktuuri[[struktuur]]i. Välimisel ringil kujustatakse sageli 12 sümboolset elementi[[element]]i – nidaanat[[nidaana]]t, mis väljendavad 12 üksteisega seotud “sõltuvusliku tekkimise” ahela “lüli”, mis kutsuvad esile ning tagavad eluvoolu pidevuse (vt. “Bhavatšakra“[[Bhavatšakra]] – eluratas”[[eluratas]]”. “Sõnumitooja” nr. 7/1991. – toim.).

Need 12 nidaanat[[nidaana]]t modelleerivad mandalal aja lõputust ja tsüklilisust, “aja ringi”[[ring]]i”, milles iga ühik on eelmisest määratud ning määrab ise ära järgmise. Mandala põhiosade kokkulangevus [[kaalatšakra]] ehk “ajaratta” süsteemiga[[süsteem]]iga – keerulisima õpetusega [[vadžrajaana]] neljast suunast – rõhutab samuti mandala ajalist aspekti[[aspekt]]i.

Lõpuks vastab mandala välimine [[ring]] Kesk- ja [[Kagu-Aasia]] kalendrile ja kronoloogilisele süsteemile[[süsteem]]ile. Sealjuures eeldab mandala ja talle lähedaste “ajaratta” ja “eluratta” (sanskr. '''''[[bhavatšakra]]''''' ) tüüpi skeemide[[skeem]]ide tõlgendamine tavaliselt ka eetiliste ja aksioloogiliste struktuuride esiletoomist. Rattal kujustatakse tihti [[kuut olendite maailma]], mis viitab sõltuvusele inimese praeguse käitumisviisi ja uue sünni vahel. Välimise ringi sisse joonistatud ruudu küljed modelleerivad universumi[[universum]]i põhisuundi, tema ruumilisi koordinaate[[koordinaat]]e, mille sissepääsukohad olendite maailma väärivad erilist tähelepanu ja kaitset. Sellepärast asuvad sageli just nendes ruudu punktides[[punkt]]ides, eespool kirjeldatud T-kujulistes väravates[[värav]]ates nn. lokapalad ehk maharaadžad – “suured valitsejad”:

[[Pilt:Mandala-väravad-vanTao.gif|thumb|Mandala väravad[[värav]]ad .V.Väärtnöu illustratsioon]]

[[Vaišravana]] põhjas, [[Dhritaraštra]] idas, [[Virudhaka]] lõunas, [[Virupakša]] läänes. Tantristlikud rituaalsed mandalad kujutavad vastavalt nelja dhjaani-budat (meditatsioonibudat): Amoghasiddhit, Ašobhjat, Ratnasambhavat[[Ratnasambhava]]t ja Amitābhat[[Amitābha]]t. Sel juhul on keskel tavaliselt [[Vairotšana]]. Ruudu sisse joonistatud kaheksa kroonlehega [[ring]] ([[jantra]]) sümboliseerib naisalget, [[emakoda]], mille sees kujutatakse meesalget[[meesalge]]t – vadžrat. Seda geomeetriliste sümbolite[[sümbol]]ite suhet mandala keskmes dubleeritakse rituaalmütoloogilise[[rituaal]]mütoloogilise motiiviga[[motiivi]]ga: kutsutav jumalus laskub taevas otse mandala keskmesse, mida tähistab [[lootos]], ning sooritab seal toimingu, mis tagab viljakust, rikkust ning edu. Tiibetis[[Tiibet]]is ja Mongoolias[[Mongoolia]]s vaadeldakse mandalat üldse sageli jumalusena[[jumalus]]ena või jumalusej[[umalus]]e asupaigana. Mongoolias[[Mongoolia]]s nimetatakse selliseid mandalaid hoto-mandalateks, mis tähendab “mandala-elukoht”.

Vastavalt nimetatakse selliseid mandalaid konkreetsete jumaluste järgi, näiteks ''Jamantakiin hoto'' – “Jamantaka“[[Jamantaka]] elukoht” jne. Pärimuse järgi toimus jumaluse allatulek esmakordselt VIII sajandil, mil budistliku tantrismi[[tantrism]]i rajaja Tiibetis[[Tiibet]]is, [[Padmasambhava]], vajades jumalikku abi, olevat valmistanud esimese mandala ning palvetanud seejärel seitse päeva, mispeale [[jumalus]] laskuski mandala keskmesse ning sooritas seda, milleks ta oli kutsutud.

Jumaluse[[Jumalus]]e ülevalt alla, taevast maa peale mandala keskmesse tuleku [[motiiv]] lisab mandala struktuuri[[struktuur]]i vertikaalkoordinaadi[[vertikaal]]koordinaadi, ehkki see avaneb selgelt ja aktualiseerub olulisena vaid rituaali[[rituaal]]i ajal. Liikumine vertikaali[[vertikaal]]i mööda ning selle viimane [[etapp]], mil [[jumalus]] asub mandala keskmesse, seostub maailma vertikaalse[[vertikaal]]se struktuuri[[struktuur]]i teiste sümbolitega[[sümbol]]itega: maailmateljega, ilmapuuga[[ilmapuu]]ga, [[Meru]] mäega, rituaalse[[rituaal]]se ehitusega. Siit ka sakraalehitiste[[sakraal]]ehitiste struktuuri[[struktuur]]i sarnasus mandalaga, olgu siis tegemist tsikuraatidega[[tsikuraat]]idega või tšakravartini[[tšakravartin]]i müütilise[[müüt]]ilise lossiga[[loss]]iga, stuupadega[[stuupa]]dega, valitsejalosside ja templitega Kagu-Aasias[[Aasia]]s ja Kesk-Ameerikas[[Ameerika]]s ning isegi linnatüüpi asulate planeeringutega.

Ka sotsiaalse [[hierarhia]] struktuuri[[struktuur]]i loodi ja kirjeldati mandala printsiibi järgi. Paljud uurijad arvavad, et ka Tiibetis[[Tiibet]]is ja mujal asuvate megaliitehitiste (näiteks [[Stonehenge]] Inglismaal[[Inglismaa]]l) alusprintsiibiks on mandala, ehk vastupidi: mandala ei ole midagi muud kui selliste megaliitehitiste [[skeem]].

Mandalat kõrvutatakse ka muude ilmaruumi sümbolitega[[sümbol]]itega, näiteks Hani ajastu [[Hiina]] pronkspeeglitel kujutatud universumi[[universum]]i skeemidega[[skeem]]idega või Põhja-Aasia šamaanitrummidega[[šamaan]]itrummidega, millel on maailma kaarti[[kaart]]i kujutavad joonistused. Taolised seisukohad näitavad paika pidavat, kuivõrd mandala [[printsiip]] ise mitte üksnes ei ole levinud mandalast kui niisugusest palju laiemalt, vaid on praktiliselt universaalne[[universaal]]ne universumi[[universum]]i või tema osade (näiteks astroloogiliste mandalade puhul) [[mudel]] ning alateadvuse[[alateadvus]]e süvakihtideni jõudmise vahend rituaalis[[rituaal]]is või individuaalses meditatsioonis[[meditatsioon]]is.

Mandala need funktsioonid[[funktsioon]]id on teineteisega tihedalt seotud: see, kes mediteerib või toimetab vastavalt rituaali[[rituaal]]i, asetab end mandala keskmesse ning ootab jumalust[[jumalus]]t, jumalikku hingust, mis peab tema peale tulema. [[Carl Gustav Jung]] rõhutas mandala kui psühhokosmilise ruumi[[ruum]]i mudeli[[mudel]]i universaalset[[universaal]]set iseloomu, mis tagab erilise, [[makro]]- ja mikrokosmost[[mikrokosmos]]t ühendava universumi[[universum]]i rütmi[[rütm]]i. See annab tunnistust sellest, et mandala [[idee]] ja tema kuju on sõltumatult välja töötatud mitte ainult eri religioossete süsteemide[[süsteem]]ide, vaid ka loovalt andekate inimeste (eelkõige kunstnike[[kunstnik]]e) poolt. Ka psüühiliselt haiged inimesed võivad häälestada end sellele, et tuua oma alateadvusest[[alateadvus]]est esile mitmesuguseid arhetüübilisi komplekse[[kompleks]]e, samuti isiklikele “kosmilistele” elamustele, st. inimese ja kosmose[[kosmos]]e ühtse rütmi[[rütm]]i leidmisele ning kosmilise [[energia]] hoomamisele, tajumisele ja ümberkujundamisele. Sellel ideel[[idee]]l rajanevad ka mõned kaasaegsed meditsiini[[meditsiin]]i (näiteks Jungi[[Jung]]i [[psühhiaatria]]) ning kunsti[[kunst]]i ja kunstiloo teooriad[[teooria]]d.