Kodanlik õhukaitse: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Kodanlik õhukaitse''' (KÕ, ka passiivne õhukaitse) on tsiviilelanikkonna kaitse õhurünnakute vastu sõja korral. Eestis asutati kodanlik õhukaitse 1936. aastal. 1940. aastal, pärast Nõukogude Liidu okupatsiooni, asendati kodanlik õhukaitse [[Kohalik õhukaitse|kohaliku õhukaitsega]], mis 1961. aastal nimetati ümber [[tsiviilkaitse]]ks.
''Eesti Vabariik oma geograafilise asendi ja territooriumi väikese sügavuse tõttu võib sõja korral ootamatult sattuda vaenlase õhukallaletungide ohtu. Õhurünnakute kahjude vältimiseks ja kõrvaldamiseks ei jätku üksi sõjaväe- ja politseijõududest, vaid siin on tarvilik kogu elanikkonna kaasabi, et ühiseil pingutusil tõkestada kahjude levikut. Seepärast on tarvis varakult organiseerida ja ette valmistada kodanikke õhukaitse-tegevusele ja teostada korraldustöid, milleta kodanlik õhukaitse pole mõeldav.'' ([[Kodanliku Õhukaitse (KÕ) üldkava]] § 1, RT 1938, 54, 508.)
17. rida:
6) valmistada ette ja korraldada kodanikkude evakuatsiooni paigus, kus see õhuohu tõttu tarvilik.
Eesti territoorium jagunes KÕ ringkondadeks, mis vastasid samanimeliste [[prefektuur]]ide piirkondadele; ringkonna juhiks oli [[prefekt]]. Valga ringkond koosnes ainult [[Valgamaa]]st ja seda juhtis Valga politseijaoskonna komissar. KÕ ringkonnad jagunesid jaoskondadeks, mida juhtis kohaliku politseijaoskonna komissar. Jaoskonnad jagunesid rajoonideks.
KÕ teenistus jagunes kohustuslikuks ja vabatahtlikuks. Kodanliku õhukaitse kohustus kestis 15.–60. eluaastani. Vabatahtlik KÕ toimus [[Vabatahtliku Kodanliku Õhukaitse Liit|Vabatahtliku Kodanliku Õhukaitse Liidu]] (VKÕL) kaudu, mis asutati [[28. veebruar]]il [[1938]]. Liidu esimees oli [[Artur Keller]].
Kodanliku õhukaitse ajakiri oli [[Õhu- ja Gaasikaitse]].
| |||