Spioon: erinevus redaktsioonide vahel

Erinevalt filmides nähtust ei ole reaalsel spioneerimisel midagi ühist põnevate tagaajamiste ja tohutute tulistamisepisoodidega. Tüüpiline spioon on tavaliselt isik, kellel on ligipääs salastatud andmetele ja kes on materiaalsete hüvede või ideoloogiliste kaalutluste tõttu on nõus edastama dokumente või nende koopiaid teiseteisele riigile või konkureerivale firmale. Peamine hulk informatsiooni, mis luureametkond analüüsiks saab, ei ole üldse ülisalajase loomuga. Näiteks analüüsivad luureametkonnad tavalist, ajakirjanduses avaldatud informatsiooni. Tänapäeval moodustab suurima osa informatsioonist majanduslikel kaalutlustel kogutud teaduslik-tehniline info, mille saamiseks värvatakse teiste riikide tööstuste ja teaduslaborite spetsialiste.

Välisriigi luuretöötaja tõelise identiteedi varjamise aluseks on reaalselt eksisteeriva isiku või väljamõeldud isiku elulugu ehk '''legend'''. See on vajalik, et vastuluurele, või ka näiteks tavalist rutiinset kontrolli tegevale politseinikule, mitte vahele jääda.

Sageli luuakse legend ja selle toetamiseks kasutatavad [[Isikut tõendav dokument|isikut tõendavad dokumendid]] nii reaalsetest kui ka väljamõeldud osadest. Eesmärk on selle vastupidavus kontrollile. Tulevane spioon elab eelnevalt aastaid mõnes teises riigis, kus ta saab reaalseltehtsad väljaantud dokumendid ja ümbritseb ennast isikutega, kes tema olemasolu selles kohas võivad hiljem kinnitada. Legendide, ja selle toetamiseks kasutatavate isikut tõendavate dokumentide, loomiseks on igas luureametkonnas spetsiaalne osakond, mille ülesandeks on dokumentide võltsimine ja uute isikute väljamõtlemine, [[identiteedivargus]]ed ja nendele usutava katteloo loomine, seejärel tulevase spiooni sobitamine legendi. Mida pikema elueaga (kontrollimisel vastupidavamat) legendi vajatakse, seda aeganõudvam on selle ettevalmistamine ning seda tehniliselt keerukam on legend.

Iga spioon kuulub tavaliselt mingisse spioonide gruppi või võrgustikku. Spioon ise ei pruugi teiste olemasolust midagi teada, tema ainuke kokkupuude on teda juhtiva kontrollohvitseri või kulleriga. Kontrollija omakorda allub '''residendile''', kes teises riigis asuvat luureteenistuse [[legaalne residentuur|legaalset]] (diplomaatilist kaitset kasutavad agendid) või [[illegaalne residentuur|illegaalset]] filiaali ehk nn. '''residentuuri''' juhib. Resident allub luureameti mingile kindlale osakonnale, vastavalt organisatsiooni sisemisele tööjaotusele. Üks residentuurresident võib juhtida ka mitmeid spioonigruppe, samuti võib ühes riigis olla mitmeid teineteisest sõltumatuid residentuure.

Spiooni juhtivaid kontrollijaid, või nendega sidet pidavaid kullereid, vahetatakse aeg-ajalt salastatuse, samuti ka koostöö sujuvuse huvides. Väga tähtsatele spioonidele suunatakse väga kogenuidkogenud kontrollijaid või neid juhitakse hoopis elutute postkastide kaudu ning nende alluvus ei ole üldse nn residentuuripõhine, vaid nende kontrollija allub otse mõnele kõrgele luurejuhile. Nii minimeeritakse veelgi isikute ringi, kes spioonist midagi teavad.

a) '''tehnilisi sidevahendeid''' ([[raadiojaam]]a, [[telefon]]i, [[satelliit]]sidet, elektroonilisi sidevahendeid jne)

b) '''elutut postkasti''', ehk varem kokkulepitud kohta, kuhu info jäetakse. Tavaliselt on selleks spetsiaalselt ettevalmistatud peidikud. Tänapäeva elutu postkast on väliselt loomulik ese (näiteks tänavakivi), mis sisaldab kõrgtehnoloogilist tehnikat (näiteks on võimeline wifit[[wifi]]t kasutavast sülearvutist, või pihuarvutist, laadima väga kiirelt andmeid) ja kindlasti ka enesehävitamistehnikat (põletab sisu; kustutab kettad nii, et neid ei saaks taastada jne). Nende loomisega tegelevad igas luureametkonnas spetsiaalsed osakonnad. Elutuks postkastiks võib olla ka ajakirjandus, näiteks kuulutusteleht või internetileht, ka sotsiaalmeedia.

c) '''elusat postkasti''' ehk kullerit. Need on agendid, kelle ainukeseks ülesandeks on andmete vedukohaletoimetamine. NendeKullerite kasutamise eeliseks on jälitamise kontrollimise võimalikkus ja kokkupuute vältimine kontrollija ja spiooni vahel. Puuduseks liigne infoteadlikkus ning samuti kiputakse neid, operatsioonide kasu nimel, kergekäelisemalt ohverdama.

d) '''edastamist otse kontrollijale'''. Kontrollija kasutamine on küll suure turvalisuseriskiga, kuid sageli väga vajalik agendi psühholoogilise stabiilsuse tagamiseks. Tähtsal agendil on ainult üks kontrollija, kes tegeleb ainult temaga. Kontakt reaalse inimesega toimib väga paljude riigireeturite töös hoidmisel efektiivsemalt, kui elutute postkastide kasutamine.

e) '''pöördumist saatkonda'''. Diplomaadid on saanud oma töö tõttu teatava luurealase väljaõppe (kuid mitte kõik ei ole luureohvitserid). Saatkonda pöördumine on luureajaloos üsna tavaline juhtum. Miinuseks see, et saatkondi jälgitakse rutiinselt vastuluure poolt ning seetõttu on suur võimalus, et info edastamine/ või edastamise katse jääbki ühekordseks juhtumiks.