Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Bogdanov-62 (arutelu | kaastöö)
3. rida:
 
==Kunstiühingu Pallas kunstikool 1919–1921==
Kunstiühingu Pallas kunstikooli asutamise mõtte taga olid kunstnikud [[Konrad Mägi]], [[Ado Vabbe]] ning [[Anton Starkopf]]. [[17. august]]il 1919 pöördus kunstiühingu Pallas esimees [[Aleksander Tassa]] haridusministri poole kirjaga, milles esitas Konrad Mäe ja Anton Starkopfi poolt koostatud kava asutada esialgu skulptuuri-, joonistamis- ja maaliateljeed, millele hiljem oleks lisandunud graafikaateljee.<ref name="Nurk">Tiina Nurk. ''Kõrgem Kunstikool "Pallas" 1919-1940''. (2., täiendatud ja parandatud trükk) Tallinn: Tänapäev, 2004, lk 16.</ref> Vastuseks teatas haridusministeerium, et eraalgatusel tekkinud õppeasutust on võimalik toetada ainult siis, kui õppeasutus on juba olemas.<ref>Ibid., lk 17.</ref> Augusti lõpus avaldati ajakirjanduses teade, et kunstiühing Pallas avab Tartus ateljeed maali, joonistamise, graafika ja skulptuuri õppimiseks. Kool alustas tööd vabaateljee tüüpi õppeasutusena [[1. oktoober|1. oktoobril]] [[1919]], mil peaaegu oma tegevuse lõpetanud [[Lõuna-Eesti Kunstikaitse Toimkond|Lõuna-Eesti Kunstikaitse Toimkonna]] ruumidesse [[Lossi tänav (Tartu)|Lossi tänav]] 3 kogunesid esimesed õppida soovijad. [[8. oktoober|8. oktoobriks]] oli õppetööle registreerunud üle 40 õpilase, tegelikult asus tööle 23 õpilast.<ref>Ibid., lk 18.</ref><ref name="Eesti kunsti ajalugu 5">''Eesti kunsti ajalugu 5''. Eesti Kunstiakadeemia, 2010.</ref> [[23. oktoober|23. oktoobril]] palus kunstiühing Pallas Tartu linna haridusosakonnal registreerida kool [[Haridusministeerium]]is nimetuse "Kunstiühingu Pallase kunstikool" all.<ref name="Nurk2">Tiina Nurk. Op. cit., lk 19.</ref>  Pärast kooli põhikirja kinnitamist haridusminister [[Konstantin Treffner]]i poolt [[31. märts]]il [[1920]] registreeriti see Haridusministeeriumis [[13. jaanuar]]il [[1921]] erakoolina nimetuse "Kunstiühingu "Pallas" kunstikool" all.<ref>Ibid., lk 20.</ref>
 
Kooli võisid astuda mõlemast soost isikud vanaduse ja hariduse peale vaatamata, niisamuti ei tehtud kitsendusi erialase ettevalmistuse suhtes. Kuna kindlat õppekava polnud, võimaldas ateljeesüsteem õpilasi igal ajal vastu võtta. Ka õppeaeg ei olnud esialgu piiritletud, vaid sõltus õpilase andekusest ja arenemisvõimest.