1775. aasta Tartu tulekahju: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
3. rida:
Kuna [[Põhjasõda|Põhjasõjas]] suur osa Tartust rüüstati ja lasti õhku, eeslinnad põletati ning linnakodanikud küüditati Venemaale, käis sõjas hävitatud kivimajade taastamine linnarahval üle jõu, nende asemele ehitati arvukalt tuleohtlikke [[õlgkatus|õlg]]- või [[laudkatus]]tega puumaju. Nii kimbutasidki 18. sajandi teisel poolel Tartu linna tulekahjud, suuremad neist leidsid aset [[1755. aasta Tartu tulekahju|1755]]., [[1763. aasta Tartu tulekahju|1763]]. ja 1775. aastal. Seetõttu pole suurem osa Tartu vanast puitarhitektuurist säilinud, vanim puumaja on osalt 1720. aasta paiku valminud [[Uppsala maja]] [[Jaani tänav]]al. Samuti pääses 1740. aastail valminud elumaja samal tänaval, milles tänapäeval tegutseb [[19. sajandi Tartu linnakodaniku muuseum]].
1775. aasta tulekahju sai alguse
Õnnetust kirjeldas üksikasjalikult [[Tartu tütarlastekool]]i õpetaja Thiel, kes koos teiste linnaelanikega jälgis toimuvat Toomemäelt.<ref name="Raid"/><ref name="Eimre">Maret Eimre [http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/97/11/19/tartu/uudis.htm#teine "Ko-Ko-Ko kohviku ja maja ehitusloost"] Postimees, 19.11.1997</ref>
==Tagajärjed==
|