Tulekahjul olid Tartu linna arengule kaugeleulatuvad tagajärjed. Pärast 1775. aasta tulekahjut ehitati TartutTartu südalinn üles toonases [[neoklassitsism|neoklassitsistlikus]] stiilis, mistõttu moodustab Tartu kesklinn tänapäeval suuresti ühtse ansambli. Tulekahju järel kehtestati määrus, mis lubas ehitada linna ainult kuni kolmekorruselisi kivikatusega kivimaju. Tartu linn sai Vene riigilt hävinud hoonete taastamiseks protsendita laenu, uue linnaplaani kinnitas Vene keisrinna [[Katariina II]].<ref name="Tiirmaa">Ene Puusemp [http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/98/12/09/tartu/uudised.htm#yheksas "Udo Tiirmaa: Peterburis määrati ka Tartu hoonete tüüpfassaadid"] Postimees, 09.12.1998</ref>
Tulekahju tõmbas muuhulgas kriipsu kavale rajada uus kivisild [[Lai tänav (Tartu)|Laia tänava]] otsa, praeguse [[Vabadussild|Vabadussilla]] kohale. Selle asemel ehitati aastatel 1779–1784 [[Liivimaa]] kindralkuberneri [[George Browne]]'i algatusel ja Katariina II käsul [[Kivisild]], mis jäi Tartu üheks sümboliks kuni hävimiseni 1941. aastal.<ref name="Tiirmaa" />
Pärast 1775. aasta tulekahjut otsustati ka arvata Tartu linn välja arvata kindlustatud linnade nimekirjast<ref>[http://vallikraavi.pindi.ee/ Vallikraavi tn 3]</ref>, ehkki seni oli püütud kindlustustöödega jõudumööda tegelda – 18. sajandil rajati Toomemäe nõlva varju ka suur [[Püssirohukelder|püssirohukelder]].
