Ava peamenüü

Muudatused

resümee puudub
{{EestiPoliitika}}
'''Mart Laari valitsus''' oli [[Eesti]] Vabariigi 30. valitsus [[21. oktoober]] [[1992]] kuni [[8. november]] [[1994]]. See on esimene [[Eesti Vabariigi põhiseadus (1992)|Eesti Vabariigi 1992. aasta põhiseaduse]] alusel ametisse astunud valitsus. Alates 1993. aasta keskpaigast tegutses Mart Laari juhitud valitsus sisuliselt [[vähemusvalitsus]]ena.
[[Valimisliit Isamaa]] võitis [[1992. aasta Riigikogu valimised]], saades 22 protsenti häältest ning 29 mandaati [[Riigikogu]]s. Valimisliitu kuulusid [[Eesti Kristlik-Demokraatlik Erakond]], [[Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (1990)]], [[Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit]] ja [[Vabariiklaste Koonderakond]]. Koalitsiooni asutakse koos [[ERSP]] ja [[Valimisliit Mõõdukad|Mõõdukatega]].
[[26. september]] [[1994]] astus [[Mart Laar]] tagasi, ajendiks rahareformi käigus kokkukogutud [[Rublatehing|rublade müük]] [[Tšetšeenia]]sse. Koalitsioon siiski ei lagunenud, Isamaa ja ERSP jäid edasi [[Andres Tarandi valitsus]]se.
 
8. oktoobril andis president [[Lennart Meri]] välja dekreedi nr 1, millega ta määras [[Mart Laar]]i peaministrikandidaadiks ning tegi talle ülesandeks valitsuse moodustamise. Avalikkus oli peaministrikandidaadi suhtes esialgu kõhkleval seisukohal. Ei kaheldud mitte tema poliitiliste seisukohtade õigsuses, küsimusi tekitas peaministrikandidaadi noorus ja vaieldamatult ka kogenematus majandusküsimuste lahendamisel. 19. oktoobril kirjutasid Isamaa, ERSP ja Mõõdukad Toompeal alla koalitsioonilepingule ning samal päeval esines Mart Laar [[Riigikogu]]s ettekandega valitsuse moodustamise alustest.
 
Siseminister [[Lagle Parek]]i nõunikuks määrati [[Tiit Madisson]], kes hakkas juhtima illegaalse metalliäri tõkestamise erigruppi. [[1993]]. aastal puhkesid rahutused vangilaagrites, nende mahasurumiseks jõudu kasutanud kinnipidamiskohtade ameti peadirektor [[Rein Laid]] vallandati. Poliitilistel põhjustel sunniti lahkuma piirivalvejuht [[Andrus Öövel]]. Esimesena astus [[Pullapää kriis|Jäägrikriisi]] tulemusel tagasi kaitseminister [[Hain Rebas]] [[5. august]]. Parekile endale sai saatuslikuks [[26. november]] [[1993]], kui mässulise [[jäägrikompanii]] ülem [[Asso Kommer]] haavas [[Tallinn]]a kesklinnas teda kinni pidada üritanud [[Koit Pikaro]]t. Järgmisel päeval astus siseminister nn. [[Pullapää kriis]]i tõttu tagasi. 27. novembrist kuni 14. detsembrini [[1993]] täitis siseministri ülesandeid peaminister [[Mart Laar]], seejärel sai siseministriks senine ministeeriumi asekantsler [[Heiki Arike]]. Tema periood oli illegaalse relvaäri õitseaeg ja enam kui 30 000 [[püstol TT]]-d müüdi kahtlaste tehingutega [[Venemaa]]le. Opositsioon püüdis Arikesele relvaäri tõttu umbusaldust avaldada, kuid Isamaa ja ERSP vastuseis nurjas selle. [[7. detsember]] [[1993]] Saab teatavaks, et [[Iisraeli relvaost]]u hinnaks kujunes 59 miljonit dollarit, mis tuli tasuda aastaks 2000. 15. detsember 1993 deklareerivad Eesti, Läti ja Leedu presidendid Tallinnas toimunud kohtumisel, et Balti riikide peamine julgeolekugarantii saab olla ainult [[NATO]]. 1994. aastal tulid valitsuses ilmsiks sisevastuolud ja Rahvuslik Koonderakond Isamaa lõhenes. Isamaast eraldusid [[Vabariiklaste Koonderakond | Vabariiklaste Koonderakonna]] ja [[Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (1990) | Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna]] liikmed (nende hulgas Isamaa fraktsioonijuht Illar Hallaste, kaitseminister [[Indrek Kannik]]u ja justiitsminister [[Kaido Kama]]ga), kes hiljem moodustasid [[Parempoolsed|Parempoolsete]] erakonna.
 
[[4. jaanuar]] [[1994]] tutvustas Isamaa valitsusremondi kava ja 6. jaanuaril [[1994]] esitas peaminister [[Mart Laar]] presidendile ettepaneku kaitseministri, majandusministri, välisministri ja rahandusministri väljavahetamiseks. President [[Lennart Meri]] ei vabastanud ametist majandusminister [[Toomas Sildmäe]]d ega kinnitanud uut rahandusministrit. Uueks välisministriks nimetatud [[Jüri Luik]] ja kaitseminister [[Indrek Kannik]] teatasid, et kujunenud olukorras ei saa nad ministrikohuseid täita. 11. jaanuar [[1994]] kirjutas president alla valitsusuuendusele, arvestades täielikult peaministri soove. Majandusministriks sai [[Toivo Jürgenson]] ja rahandusministriks [[Heiki Kranich]]. 14. jaanuar 1994 kirjutasid president Lennart Meri ja peaminister Mart Laar alla soovikirjale NATO rahupartnerlusprogrammiga ühinemiseks.