Redaktsioon: 29. juuni 2016, kell 17:20 redigeeri Niki (arutelu \| kaastöö) 372 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 29. juuni 2016, kell 17:32 redigeeri eemalda Niki (arutelu \| kaastöö) 372 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
20. rida: Sõjaeelne Looming oli ideoloogilistel ja poliitilistel kaalutlustel suletud [[erifond]]i. Poliitilise surve suurust näitab see, et nimetatud põhjusel, aga ka sellepärast, et ajakirjas ilmus parteilisi seisukohti ignoreerivaid ja kohalikke võime ärritavaid materjale, ei peetud aastaid võimalikuks isegi Loomingu juubeli tähistamist. Kui 1983. aastal seda siiski sõjajärgsel ajal esimest korda tähistati, pidi peatoimetaja Kalle Kurg selle saavutamiseks kasutama poliitilist manöövrit, kaasates Loomingu juubeli tähistamisele soome kultuuritegelased, mistõttu juubeli keelamine osutus võimatuks.<ref> [[Eva Lille]]. "Löytöretkiä Viroon."[http://www.tuglas.fi/lehti/3-07/3-07.pdf] – Tuglas-seuran jäsenlehti 2007, nr. 3, lk. 18. [[Heikki Rausmaa]], "Looming-aikakauslehden 60-vuotisjuhla". Raamatus: Heikki Rausmaa. "Tuglaksen tuli palaa. Tuglas-seuran ja suomalais-virolaisten suhteiden historiaa". Helsinki, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura [[2007]], lk. 72–74. ISBN 978-951-746-926-5</ref> Seoses juubeliga sai võimalikuks esimest korda ka Loomingu bibliograafia avaldamine, mis läks trükki juulis 1987. <ref>''"Looming". Bibliograafia 1940–1984''. I–II, koostanud Vaime Kabur, Perioodika, Tallinn (1988), lk. 432.</ref> [[Perestroika]] ajal parteiline järelevalve ajakirja üle ja tsensuur ei lõdvenenud. Juba 1985–1986 nimetati nii mõnelgi parteinõupidamisel Loomingut "~~nõukogudevastaseks”.~~nõukogudevastaseks" <ref> [[Mati Graf]]. "Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini." Tallinn, kirjastus [[Argo]] 2008, lk 247. ISBN 978-9949-438-53-2.</ref> ja ajakirja peatoimetaja [[Kalle Kurg\|Kalle Kure]] vahekord kompartei tippjuhtkonnaga muutus äärmiselt pingeliseks. 1987. aasta keskpaigas tõusis poliitiline surve ajakirjale järsult<ref>Võimude pidevalt kasvava surve all töötanud [[Kalle Kurg]] keeldus 1987. aasta septembris Loomingut peatoimetajana ajakirja edaspidi viseerimast, kui ta Kirjanike Liidu juhatuse koosolekul "kritiseeris kultuurielu juhtimist ning kirjandussfääri demokratiseerimise laadi", astus ~~Kirjanike Liidu juhatuse koosolekul~~ peatoimetaja kohalt tagasi ning ei soovinud sellele ametikohale enam kandideerida. (Mart Laar. Urmas Ott. Sirje Endre. "Teine Eesti. Eesti iseseisvuse taassünd 1986-1991. Teine trükk. Kirjastus SE&JS, Tallinn 2000 lk. 144.) Taustaks oli EKP Keskkomitee büroo tegevus, kes hakkas nõudma “resoluutsemaid samme ühiskonnaelu ohjamisel, ajakirjanduse, raadio ja TV parteilise kontrolli alla painutamisel" ja EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri [[Rein Ristlaan]]e äärmuslik konflikt Kalle Kure kui Loomingu peatoimetajaga Heino Kiige romaani "Maria Siberimaal" avaldamisel, mille vastu Ristlaan astus kõigi tema käsutuses olevat vahenditega, aga ka Kirjanike Liidu juhtkonna [[Kaadripoliitika Nõukogude Liidus\|kaadripoliitika]]. Ajaloolase Mati Grafi sõnade järgi iseloomustab juhtum romaaniga “Maria Siberimaal” üpris hästi EKP KK bürool valitsenud õhustikku, kus tooni andsid jätkuvalt "vankumatud marksistid-leninlased", kellega täielikult solidariseerus [[Karl Vaino]]. Mati Graf. “Rein Ristlaan lahkub lavalt. Indrek Toome tuleb Toompealt Valgesse majja.” Raamatus: Mati Graf. “Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini.” Tallinn, kirjastus [[Argo]] 2008, lk. 253 – 255. ISBN 978-9949-438-53-2.</ref>, sest NLKP Keskkomitee vallandas "Baltikumi natsionalistide ja separatistide" vastase suure kampaania ja EKP Keskkomitee büroo hakkas nõudma "resoluutsemaid samme ühiskonnaelu ohjamisel, ajakirjanduse, raadio ja TV parteilise kontrolli alla painutamisel."<ref>Mati Graf. "Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini." Tallinn, kirjastus [[Argo]] 2008, lk 377 ja 253. ISBN 978-9949-438-53-2.</ref> 1988. aasta 3. detsembri [[Pravda]]s kirjutas [[Eesti Kommunist]]i peatoimetaja [[Lembit Annus]], et ajakirjad Looming ja [[Vikerkaar (ajakiri)\|Vikerkaar]] viljelevad nõukogudevastast bakhanaali. 1988. aasta algusest kiiresti ja järsult nõrgenenud tsensuurlik järelevalve lakkas täielikult 15. juunil 1989.<ref>Kaljo-Olev Veskimägi. "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed." Tallinn 1996. lk. 297.</ref>Loomingu see osa, mis oli ilmunud kuni aastani 1940, vabastati erifondist 14. aprillil 1988.<ref>Kaljo-Olev Veskimägi. "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed." Tallinn 1996. lk. 301.</ref>Järelevalve nõrgenedes ja lõpuks lakates ajakiri politiseerus kiiresti, esindades sedapuhku iseseseisvuse taastamise aja vaimu. [[Andres Langemets]]a sõnul "põhiraskus oligi ajakirja tagaotsal – harivatel artiklitel ja ühiskondlikul diskussioonil. See asjaolu ei meeldinud aga nn. päriskirjanikele, kelle tähtsus neil aastail oli tekstiliselt marginaalne. – – Pärastpoole jäeti Loomingust ühiskondlikud teemad ära ja vahepeal kasvanud uuemad sugupõlved said rohkem avaldamisruumi."<ref>[http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=180&lang=est Andres Langemets: Kultuurivihkamise Eesti] – [[Terve Mõistuse Sündikaat]] 13. jaanuar (aastaarv puudub)</ref> 1990. aastate keskelt alanud muutumine on viinud ajakirja selle profiili poole, mida sooviti 1920. aastate algul ajakirja asutamise aegu ja 2000. aastatel on Looming olnud kirjandusajakiri selle sõna täies tähenduses.

Looming (ajakiri): erinevus redaktsioonide vahel