Looming (ajakiri): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
20. rida:
Sõjaeelne Looming oli ideoloogilistel ja poliitilistel kaalutlustel suletud [[erifond]]i. Poliitilise surve suurust näitab see, et nimetatud põhjusel, aga ka sellepärast, et ajakirjas ilmus parteilisi seisukohti ignoreerivaid ja kohalikke võime ärritavaid materjale, ei peetud aastaid võimalikuks isegi Loomingu juubeli tähistamist. Kui 1983. aastal seda siiski sõjajärgsel ajal esimest korda tähistati, pidi peatoimetaja Kalle Kurg selle saavutamiseks kasutama poliitilist manöövrit, kaasates Loomingu juubeli tähistamisele soome kultuuritegelased, mistõttu juubeli keelamine osutus võimatuks.<ref> [[Eva Lille]]. "Löytöretkiä Viroon."[http://www.tuglas.fi/lehti/3-07/3-07.pdf] – Tuglas-seuran jäsenlehti 2007, nr. 3, lk. 18. [[Heikki Rausmaa]], "Looming-aikakauslehden 60-vuotisjuhla". Raamatus: Heikki Rausmaa. "Tuglaksen tuli palaa. Tuglas-seuran ja suomalais-virolaisten suhteiden historiaa". Helsinki, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura [[2007]], lk. 72–74. ISBN 978-951-746-926-5</ref> Seoses juubeliga sai võimalikuks esimest korda ka Loomingu bibliograafia avaldamine, mis läks trükki juulis 1987. <ref>''"Looming". Bibliograafia 1940–1984''. I–II, koostanud Vaime Kabur, Perioodika, Tallinn (1988), lk. 432.</ref>
[[Perestroika]] ajal parteiline järelevalve ajakirja üle ja tsensuur ei lõdvenenud. Juba 1985–1986 nimetati nii mõnelgi parteinõupidamisel Loomingut "nõukogudevastaseks”. <ref> [[Mati Graf]]. "Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini." Tallinn, kirjastus [[Argo]] 2008, lk 247. ISBN 978-9949-438-53-2.</ref> 1987. aasta keskpaigas tõusis poliitiline surve ajakirjale järsult<ref>Võimude pidevalt kasvava surve all töötanud Kalle Kurg keeldus 1987. aasta septembris Loomingut peatoimetajana ajakirja edaspidi viseerimast, kui ta Kirjanike Liidu juhatuse koosolekul "kritiseeris kultuurielu juhtimist ning kirjandussfääri demokratiseerimise laadi", astus Kirjanike Liidu juhatuse koosolekul peatoimetaja kohalt tagasi ning ei soovinud sellele ametikohale enam kandideerida. (Mart Laar. Urmas Ott. Sirje Endre. "Teine Eesti. Eesti iseseisvuse taassünd 1986-1991. Teine trükk. Kirjastus SE&JS, Tallinn 2000 lk. 144.) Taustaks oli EKP Keskkomitee büroo tegevus, kes hakkas nõudma “resoluutsemaid samme ühiskonnaelu ohjamisel, ajakirjanduse, raadio ja TV parteilise kontrolli alla painutamisel" ja EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri äärmuslik konflikt Kalle Kure kui Loomingu peatoimetajaga Heino Kiige romaani "Maria Siberimaal" avaldamisel, mille vastu Ristlaan astus kõigi tema käsutuses olevat vahenditega. Ajaloolase Mati Grafi sõnade järgi iseloomustab juhtum romaaniga “Maria Siberimaal” üpris hästi EKP KK bürool valitsenud õhustikku, kus tooni andsid jätkuvalt "vankumatud marksistid-leninlased", kellega täielikult solidariseerus Karl Vaino. Mati Graf. “Rein Ristlaan lahkub lavalt. Indrek Toome tuleb Toompealt Valgesse majja.” Raamatus: Mati Graf. “Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini.” Tallinn, kirjastus [[Argo]] 2008, lk. 253 – 255. ISBN 978-9949-438-53-2.</ref>, sest NLKP Keskkomitee vallandas "Baltikumi natsionalistide ja separatistide" vastase suure kampaania ja EKP Keskkomitee büroo hakkas nõudma "resoluutsemaid samme ühiskonnaelu ohjamisel, ajakirjanduse, raadio ja TV parteilise kontrolli alla painutamisel."<ref>Mati Graf. "Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini." Tallinn, kirjastus [[Argo]] 2008, lk 377 ja 253. ISBN 978-9949-438-53-2.</ref> 1988. aasta 3. detsembri [[Pravda]]s kirjutas [[Eesti Kommunist]]i peatoimetaja [[Lembit Annus]], et ajakirjad Looming ja [[Vikerkaar (ajakiri)|Vikerkaar]] viljelevad nõukogudevastast bakhanaali.
1988. aasta algusest kiiresti ja järsult nõrgenenud tsensuurlik järelevalve lakkas täielikult 15. juunil 1989.<ref>Kaljo-Olev Veskimägi. "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed." Tallinn 1996. lk. 297.</ref>Loomingu see osa, mis oli ilmunud kuni aastani 1940, vabastati erifondist 14. aprillil 1988.<ref>Kaljo-Olev Veskimägi. "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed." Tallinn 1996. lk. 301.</ref>Järelevalve nõrgenedes ja lõpuks lakates ajakiri politiseerus kiiresti, esindades sedapuhku iseseseisvuse taastamise aja vaimu. [[Andres Langemets]]a sõnul "põhiraskus oligi ajakirja tagaotsal – harivatel artiklitel ja ühiskondlikul diskussioonil. See asjaolu ei meeldinud aga nn. päriskirjanikele, kelle tähtsus neil aastail oli tekstiliselt marginaalne. – – Pärastpoole jäeti Loomingust ühiskondlikud teemad ära ja vahepeal kasvanud uuemad sugupõlved said rohkem avaldamisruumi."<ref>[http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=180&lang=est Andres Langemets: Kultuurivihkamise Eesti] – [[Terve Mõistuse Sündikaat]] 13. jaanuar (aastaarv puudub)</ref> 1990. aastate keskelt alanud muutumine on viinud ajakirja selle profiili poole, mida sooviti 1920. aastate algul ajakirja asutamise aegu ja 2000. aastatel on Looming olnud kirjandusajakiri selle sõna täies tähenduses.
28. rida:
=== Töötajad ===
Ajakirja peatoimetaja on valinud alates ajakirja asutamisest tänaseni Eesti Kirjanike Liidu juhatus. Nõukogude ajal kinnitas selle otsuse EKP Keskkomitee büroo; viimati kinnitati Nõukogude okupatsiooni ajal ajakirja peatoimetaja EKP Keskkomitee bürool ametisse 1988. aastal. Peatoimetaja asetäitja ja ka Loomingu Raamatukogu toimetaja (viimanegi oli peatoimetaja asetäitja staatuses, praktilises töös ometi iseseisev toimetuse juht) kinnitas sama poliitilise organi sekretariaat. Loomingu ja ka Loomingu Raamatukogu väljaandjaks oli kirjastus Perioodika, kes korraldas töösuhteid kõigi toimetuse töötajatega ja ajakirja tegelikku väljaandmist.
Loomingus töötas peale tehniliste töötajate ja keeletoimetajate erinevatel toimetajakohtadel kirjanikke, kriitikuid ja tõlkijaid. Sõjajärgsel ajal võeti Loomingu toimetusse tööle [[Rudolf Sirge]], [[Väino Ilus]], [[Harald Suislepp]], [[Einar Maasik]], [[Aksel Tamm]], [[Osvald Tooming]], [[Teet Kallas]], [[Ine Viiding]]. Parteitutest said koha algul [[Asta Hameri]], [[Hando Runnel]] ja hiljem [[Valeeria Villandi]] ning [[Ott Raun]]. Kultuuriväljaannete toimetuste komplekteerimist jälgis EKP Keskkomitee. Toimetuse komplekteerimine sõltus otseselt peatoimetajast, välja arvatud tema asetäitjad, kelle kinnitamisel ei saanud ta eirata partei juhtorganite hoiakut, sest asetäitjat ei saanud tööle võtta ilma EKP Keskkomitee sekretariaadi kinnitava otsuseta. Kui peatoimetajaks valiti [[Kalle Kurg]], võttis ta osakondadesse tööle ainult parteituid: [[Mihkel Mutt]], [[Jaan Kruusvall]], [[Joel Sang]], [[Toomas Haug]], [[Rein Kruus]], [[Asta Põldmäe]], [[Mart Mäger]], [[Linda Uustalu]]. Peatoimetaja asetäitjateks said sellel ajal [[Rein Saluri]], [[Rein Veidemann]] ja [[Mihkel Loodus]], asendajana täitis seda kohta mõned kuud [[Teet Kallas]].<ref>Eesti kirjarahva leksikon. Koostanud Oskar Kruus. Tallinn, Eesti Raamat 1995.</ref>Koos ajakirja mahu taotletud suurenemisega ja ajakirjanduse väljaandmise eeskirjade uuenemisega kasvas sellel ajal toimetuse koosseis. Kui pärast taasiseseisvumist majanduslikud võimalused ahenesid, ajakirja hakkas haldama SA Kultuurileht ja ajakirja maht tunduvalt vähenes, langes toimetuse liikmete arv seitsmele: peatoimetaja, peatoimetaja asetäitja, vastutav sekretär, ilukirjandustoimetaja, kriitika ja ringvaate toimetaja, keeletoimetaja, sekretär. Ajakirja formaat ja kujundus on aegade jooksul korduvalt muutunud. Ajakirja on kujundanud pikemat aega [[Jaan Klõšeiko]] ja [[Jüri Kaarma]].
| |||