Vikipeedia

Hõõglamp: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P Tühistati kasutaja 80.235.42.208 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Epp.
Resümee puudub
1. rida:
[[Pilt:Incandescent light bulb.svg|thumbpisi| Hõõglambi ehitus:
<br />Elektripirni1 ehitus:— klaaskolb
<br />12 — kuumakindlast[[väärisgaas]]iga klaasisttäidetud kestruum
<br />23 — väärisgaasiga[[volfram]]ist täidetud ruumhõõgniit
<br />4 — ühendusjuhehõõgniidi voolujuht (ühendus sokli põhjakontaktiga)▼
<br />3 — volframist hõõgniit
<br />5 — hõõgniidi voolujuht (ühendus sokli keermestatud osaga)
▲<br />4 — ühendusjuhe põhjakontaktiga
<br />5 — ühendusjuhe sokliga
<br />6 — tugivardad
<br />7 — klaastoestikklaasist kandevarras
<br />8 — ühenduskontaktvoolujuhi sokligaühenduskoht sokli keermeosaga
<br />9 — keermestatud sokkel kontaktiga
<br />10 — isolaatorisoleermastiks
<br />11 — põhjakontakt
]]
[[File:Hõõglamp.jpg|thumb|Hõõglamp|thumb|Põlev hõõglamp ]]
'''Hõõglamp''' (kõnekeeles tuntud ka kui '''elektripirn''') on [[valgustusseade]], kus helendub [[elektrivool]]u poolt kõrge [[temperatuur]]ini kuumutatud hõõgniit. Hõõgniit valmistatakse [[volfram]]ist, kuna selle [[sulamistemperatuur]] on kõrgeim. Umbes meetri pikkune ja u 50&nbsp;[[mikromeeter|μm]] jämedune volframtraat on vormistatud ühe või kahekordse spiraalina mahutamaks seda väikesesse ruumi. Hõõgniit paikneb [[klaas]]kolvis, mis on väliskeskkonnast õhukindlalt eraldatud. Tänapäeval on klaaskolb täidetud [[väärisgaas]]iga (argoon või krüptoon), mis suurendab hõõgniidi eluiga. Varem oli lihtsalt klaaskolvis olev õhk hõrendatud.
 
[[Pilt:Electric bulb filament.jpg|pisi|200-vatise hõõglambi bispiraalne keermik koos kahe voolujuhiga ja kahe vooluta tugivardaga]]
===Ajalugu===▼
Varasematel aegadel on kasutatud ka [[puusüsi|söepulki]] ja [[bambusevõrsed|bambusevõrseid]], mille vahel tekkis elektrivoolu toimel [[kaarleek]], mis oligi valgusallikaks, kuid neid kasutati rohkem [[prožektor]]ites.
 
'''Hõõglamp''' (kõnekeeles tuntud ka kui '''elektripirn''') on [[lamp]], milles valgust tekitab [[elektrivool]]uga kuumutatav hõõgniit. Hõõgniit valmistatakse peenest [[volfram]]traadist keermikuna (traat ühekordselt spiraali keeratud) või topeltkeermikuna ehk bispiraalina (spiraal omakorda spiraali keeratud), mahutamaks seda väikesesse ruumi. Hõõgniit paikneb õhukindlalt suletud [[klaas]]kolvis. Kolb on täidetud [[väärisgaas]]iga ([[argoon]], [[krüptoon]], harvemini [[ksenoon]]), mis aeglustab volframi aurumist, pikendades niiviisi hõõgniidi tööiga.
1802. aastal lõi inglane [[Humphry Davy]] esimese elektri jõul töötava valgusallika, kui ta kasutas plaatina-hõõgniiti.
 
Volframi kõrge sulamistemperatuur (3380 °C) võimaldab kuumutada hõõgniiti 2400–2700 kraadini (halogeenlambis kuni 3100 °C), [[Värvitemperatuur]] on umbes 50 kraadi kõrgem, seega [[Kelvini skaala|absoluutsel temperatuuriskaalal]] ümmarguselt 2700–3000 K. Niisiis annab hõõglamp soevalget valgust. Mida suurem on lambi võimsus, seda kuumem võib olla kütteniit ja vastavalt on kõrgem ka värvitemperatuur.
1809. aastal lõi Davy esimese puusüsi-hõõgniidiga kaarlambi.
 
Sokkel on vajalik lambi pessa kinnitamiseks ja elektritoiteahelasse ühendamiseks. Üldiselt on kasutusel keeresokkel, mida tähistatakse tähega E (sokli leiutaja T. A. [[Edison]]i järgi) ja läbimõõduga millimeetrites. Tavalised hõõglambid on sokliga E27, väiksema kolviga lampidel võib olla ka sokkel E14 (kasutamiseks nt kroonlühtris, süvistatud laevalgustis, külmkapis).
1835.a. demonstreeris [[James Bowman Lindsay]] oma püsival elektrijõul töötavat valgustit ja nii on Lindsay tuntud kui esimese hõõglambi leiutaja.
 
1880.a. pandi eri leiutajate ettevõtete poolt Inglismaal ja Ühendriikides esimesed hõõglambid majadesse sisse.
{| class="wikitable"▼
|+Hõõglampide valgusvoog ja valgusviljakus (sõltuvalt võimsusest)
! Võimsus!! ([[vatt|W]])||Valgusvoog ([[luumen|lm]])||pingel 230 V !! Valgusviljakus (lm/W)!! Sokkel▼
|- align="right"
| 25 W || 230 lm || 9,2 lm/W || E 27
|- align="right"
| 40 W || 430 lm || 10,8 lm/W || E 27
|- align="right"
| 60 W || 730 lm || 12,2 lm/W || E 27
|- align="right"
| 100 W || 1380 lm || 13,8 lm/W || E 27
|- align="right"
| 150 W || 2220 lm || 14,80 lm/W || E 27
|- align="right"
| 200 W || 3150 lm || 15,75 lm/W || E 27
|- align="right"
| 300 W || 5000 lm || 16,67 lm/W || E 40
|- align="right"
| 500 W || 8400 lm || 16,80 lm/W || E 40
|- align="right"
| 1000 W || 18800 lm || 18,80 lm/W || E 40
|}▼
 
▲===Ajalugu===
1904.a. said ungarlane [[Sándor Just]] ja horvaatlane [[Franjo Hanaman]] Ungari patendi [[volfram]]ist hõõgniidiga hõõglambi eest. (Volfram on osades teistes keeltes tuntud kui tungsten.)
Hõõglambi valmistamise katsed algasid 19. sajandi keskel. Hõõgkehana katsetati plaatina, söestatud bambusekiudu, süsivarrast. Masstootmiseks sobivad süsiniidiga hõõglambi valmistas T. A. Edison 1879. aastal. Volframniidid võeti kasutusele aastal 1906 ja väärisgaasi keskkond 1913.
 
Hõõglambi edasiarendusena hakati 1958. aastal tootma [[halogeenlamp]]e, mille klaaskolvis on [[halogeen]]gaas (enamasti jood), tänu millele pikeneb lambi eluiga ja paraneb [[valgusviljakus]].
1908.a. leiutas [[Thomas Alva Edison]] sokli, mida teatakse siiani E''xx'' nomenklatuuri all, millest Euroopas on tuntuim [[E27]].
 
===Tänapäev===
Hõõglampe on suhteliselt lihtne toota ja kasutada, kuid nende [[valgusviljakus]] on madal (10–30 W/lm) ja eluiga lühike (1000–2000 tundi). Valgustuseks kulub maailmas ligikaudu 10 % kogu toodetavast elektrienergiast.<ref> Endel Risthein. Energiatehnika ja maailm. Tallinn, TTÜ Kirjastus, 2013 </ref> Seepärast on alanud kohustuslikus korras (Euroopa Liidus järk-järgult alates 2009. aastast) hõõglampide asendamine suurema valgusviljakusega [[gaaslahenduslamp | lahenduslampide]] ja [[leedlamp]]idega.
Hõõglamp on seniajani laialdases kasutuses, sest nii selle valmistamine kui ka ekspluatatsioon on suhteliselt lihtsad (teda on võimalik valmistada sobivas suuruses sobivale pingele, töötab nii alalis- kui ka vahelduvvooluga, ei karda sagedast sisse-väljalülitamist, süttib hetkeliselt, on tundetu ümbruse temperatuuri suhtes jne). Vähehaaval asendatakse siiski mitmetes valdkondades hõõglampe välja (kompaktsete) [[luminofoorlamp]]ide, gaaslahenduslampide ja [[valgusdioodlamp]]ide vastu, mille [[valgusviljakus]] on märksa kõrgem. Hõõglambi edasiarendus on [[halogeenlamp]], kus klaaskolvi sisemus on täidetud halogeengaasiga, mis suurendab veelgi hõõgniidi eluiga ja võimaldab sellel töötada kõrgematel temperatuuridel, nii et paraneb ka valgusviljakus.
 
===Tehnilised andmed===
▲{| class="wikitable"
|+ Tüüpiliste hõõglampide valgusviljakuse võrdlus tarbitavate elektrivõimsuste lõikes (120-voldiste lampide puhul)
▲!Võimsus ([[vatt|W]])||Valgusvoog ([[luumen|lm]])||Valgusviljakus (lm/W)
|-
|5 || 25 || 5,0
|-
|15 || 110 || 7,3
|-
|25 || 200 || 8,0
|-
|35 || 350 || 10,0
|-
|40 || 500 || 12,5
|-
|50 || 700 || 14,0
|-
|55 || 800 || 14,5
|-
|60 || 850 || 14,2
|-
|65 || 1000 || 15,4
|-
|70 || 1100 || 15,7
|-
|75 || 1200 || 16,0
|-
|90 || 1450 || 16,1
|-
|95 || 1600 || 16,8
|-
|100 || 1700 || 17,0
|-
|135 || 2350 || 17,4
|-
|150 || 2850 || 19,0
|-
|200 || 3900 || 19,5
|-
|300 || 6200 || 20,7
▲|}
 
==Viited==
{{viited}}
 
{{commons|Light bulb|Elektripirn}}
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Hõõglamp"