Arno Kasemaa: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ARNO KASEMAA... ...sündinud 10. septembril /28. augustil 1915 (nimede eestistamiseni Arnold Kaskmann) Virumaal Viru-Nigula kihelkonna Selja valla Karepa külas Kupukalda talus väik...
 
Resümee puudub
4. rida:
Arno Kasemaa dirigenditöö algas 1938. aasta veebruaris, mil ta asutas Karepa noorte meeste ansambli. Järgnesid Käsmu segakoor, Karepa sega- ja naiskoor, Rakvere naiskoor „Viru”, segakoorid Mallas ja Kundas. 1962. aastal kolis Arno Kasemaa Kiltsi ning lõi seal elujõulise segakoori. 1969. aasta sügisel võttis oma õlgadele Väike-Maarja segakoori juhtimise. Aasta hiljem ka Rakke koori ja alates 1974. aastal moodustasid Kiltsi, Väike-Maarja ja Rakke kolmikkoori. Alates 1975. aastast osales segakoor „Helin” kõikidel maakonna laulupidudel ja segakooride kokkutulekutel, mitmetel ülevaatustel, festivalidel. Mitmelgi korral on koju tuldud laureaaditiitliga. Kasemaa ise laulis vabariiklikus õpetajate meeskooris teist tenorit.
Vanemas keskeas algas tema kirjanikutee. Romaan „Rannamännid (1986), II osa (1995) kujutab autorile hästituntud Käsmu ja Karepa rannarahva elu, saavutades põnevust sõjaeelse salapiirituseveo ja armuseikluste kujutamisega. 1996. aastal pälvis esikromaan Vilde-nimelise kirjanduspreemia. Lühiromaan „Oli see armastus?” (1995) käsitleb pealkirjast lähtuvat teemat. Mahukas taluromaan „Maa ja armastus” (2000) viib lugeja autori lapsepõlvemaile Virumaal aastatel 1920.-1930. Romaan „Metsad kõnelevad” (2001) käsitleb rahva kannatusi XX sajandi neljakümnendatel aastatel. Luuleraamatusse „Jää inimeseks” (2000) on koondatud autori poolt eluajal kirjutatud ja sahtlipõhja kogunenud luuletused. 1998. aastal ilmusid ajalehes „Virumaa Teataja” järjejuttudena „Ema kiri” ja „Sanatooriumis”. Kasemaa sulest on ilmunud muinasjutt-näidendid „Põhjamaa” (1982) ja „Tornlinnus Vao” (1990) ning ta on kirjutanud luuletekstid muinasjutt-näidenditele „Kodu” (1983) ja „Muinasjutt Ebaverest” (1985).
 
Ajakirjanduse põhjal koostas A. Saaremäel