Aleksander Läte: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
6. rida:
Aleksander Lätte lapsepõlv möödus [[Rõngu]]s, ta lõpetas [[Rõngu kihelkonnakool]]i. Aastatel 1876–1879 õppis ta [[Valga]]s [[Cimze seminar]]is.
Seminari lõpetamise järel töötas aastatel 1879–1883 [[Puhja kihelkonnakool]]i õpetajana, 1883. sai ta kösterorganisti koha Nõos ja sealt peale algas tema otsene muusikaline tegevus. Muusikaga oli Lätel kokkupuuteid juba Rõngu kihelkonnakoolis, kus sai ta õpetaja Rossmannilt esimesed tõuked muusikaharrastusele. Juba noore poisina hakkas tulevane helilooja elavat huvi tundma koorilaulu vastu ja hiljem Valga seminaris sai ta põhjalikuma muusikalise hariduse. Puhjas ja Nõos töötades käis ta järjekindlalt Tartus tuntumate muusikaõpetajate juures oma haridust täiendamas ja astus 1905. aastal Dresdeni konservatooriumi, kus õppis väikeste vaheaegadega peamiselt kompositsiooni.<ref name=":0">Helilooja A. Läte 70-ne aastane. Vanale meistrile kaugel Rivieras - Postimees, 12.01.1930</ref>
1908. oli ta sunnitud haiguse tõttu praktilisest muusikatööst tagasi tõmbuma, kuid jätkas tegutsemist heliloojana. Komponeerimise kõrval kirjutas ta mitmesuguseid teaduslikke artikleid, oli pikemat aega „Postimehe" muusikaarvustaja. Aleksander Lätet võib pidada esimeseks eestlasest professionaalseks muusikakriitikuks.<ref name=":0" />
Tema tuntumad [[koorilaul]]ud on "Koju", "Kostke laulud", "Kuldrannake", "Külakõrtsis", "Laul rõõmule", "Malemäng", "Pilvedele", "Unenägu", "Ärka üles".▼
▲Tema tuntumad [[koorilaul]]ud on "Koju", "Kostke laulud", "Kuldrannake", "Külakõrtsis", "Laul rõõmule", "Malemäng", "Pilvedele", "Unenägu", "Ärka üles".
Ta oli ka Tartu taimetoitlaste seltsi esimees.<ref>"Mu suu pole surnuaed!" Rahvaleht, 17. juuni 1936, nr. 70, lk. 4.</ref>.
| |||