Albaania Sotsialistlik Rahvavabariik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
168. rida:
Albaania–Hiina suhted peatusid aastal 1970, ja kui Aasia gigant hakkas isolatsioonist ja Kultuurirevolutsioonist 1970. aastate alguses välja rabelema, hindasid Mao ja teised kommunistliku Hiina juhid ümber oma pühendumise väikesele Albaaniale. Vastuseks hakkas Tirana laiendama oma sidemeid välismaailmaga. Albaania avas kaubandusläbirääkimised Prantsusmaa, Itaalia ning äsjaiseseisvunud Aasia ja Aafrika riikidega, ning aastal 1971 normaliseeris ta suhted [[Jugoslaavia Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik|Jugoslaaviaga]] ja [[Kolonelide diktatuur|Kreeka]]ga. Albaania juhid jälestasid Hiina Rahvavabariigi kontakte Ühendriikidega 1970. aastate alguses ning selle press ja raadio eirasid president [[Richard Nixon]]i [[Nixoni visiit Hiinasse 1972. aastal|reisi Pekingisse aastal 1972]]. Albaania töötas aktiivselt vähendamaks oma sõltuvust kommunistlikust Hiinast mitmekesistades kaubandust ning parandades diplomaatilisi ja kultuurilisi suhted, eriti Lääne-Euroopaga. Kuid Albaania vältis [[Helsingi lepped|Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi]] ja oli ainus Euroopa riik, kes keeldus osa võtmast [[Helsingi lepped|Helsingi konverentsist]] juulis 1975. Varsti pärast Mao surma aastal 1976 kritiseeris Hoxha uut juhtkonda, samuti Pekingi pragmaatilist poliitikat Ühendriikide ja Lääne-Euroopaga. Hiina nähvas vastu, kutsudes Tito aastal 1977 Pekingisse visiidile ja lõpetades aastal 1978 Albaania abiprogrammid.
 
[[Hiina–Albaania lõhe]] jättis Albaania ilma välisannetajatest. Tirana eiras Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu kutseid normaliseerida suhted. Selle asemel laiendas Albaania diplomaatilisi sidemeid Lääne-Euroopa ja arengumaadega[[arengumaad]]ega ning hakkas rõhutama enesega toimetuleku printsiipi kui riigi majandusliku arengu strateegia nurgakivi. Kuid Albaanial ei olnud palju omi ressursse ja Hoxha ettevaatlik avanemine välismaailmale ei olnud piisav majanduse tugevdamiseks, mis kihutas üles tärkava muutuste liikumise Albaania sees. Ilma Hiina või Nõukogude Liidu abita hakkas riik tundma suurt puudust kõigest, alates masinaosadest kuni nisu ja loomasöödani. Taristu ja elatustase hakkasid kokku varisema. [[Maailmapank|Maailmapanga]] järgi kogus Albaania läbi 1980. aastate rahvuslik koguprodukti umbes 750 dollarit elaniku kohta. Kui Hoxha tervis halvenes, tekkisid sosinad partei kontrolli leevendamisest ja suuremast avatusest. Vastuseks käivitas Hoxha uue puhastuse, mis eemaldas kaitseministri ja palju sõjaväe tippametnikke. Aasta hiljem tuulutas Hoxha majanduse eest vastutavaid ministreid ja asendas need noorematega.
 
Kui Hoxhal tekkis rohkem terviseprobleeme, hakkas ta järk-järgult riigiasjadest taanduma ja jäi pikemalt ja sagedamini eemale. Vahepeal hakkas ta järglast otsima. Ta töötas oma poliitika põlistamise nimel, lootes nurjata kõik oma järglaste katsed, mis võiksid viia eemaldumiseni stalinistlikult teelt, mille ta oli Albaaniale rajanud. Detsembris 1976 võttis Albaania vastu teise stalinistliku põhiseaduse pärast sõda. Dokument andis albaanlastele [[sõnavabadus]]e, ajakirjanduse, organisatsioonide, ühingute ja koosolekute vabaduse, kuid allutas need õigused üksikisiku kohustustele ühiskonna kui terviku ees. Põhiseadus jätkas rahvusliku uhkuse ja ühtsuse rõhutamist ning sätestas seadusena [[autarkia]] idee ja keelas valitsusel otsida rahalist abi või krediiti või moodustada ühisfirmasid partneritega kapitalistlikest või revisionistlikest kommunistlikest riikidest. Põhiseaduse preambula hooples ka, et usuliste veendumuste alused on Albaanias kaotatud.
 
1980. aastal määras Hoxha [[Ramiz Alia]] oma järglaseks, vaadates mööda oma kauaaegsest relvavennast [[Mehmet Shehu]]st. Hoxha püüdis esmalt veenda Shehut vabatahtlikult kõrvale astuma, kuid kui see ebaõnnestus, korraldas Hoxha kõigi Poliitbüroo liikmete poolt tänitamise, et Shehu lubas oma pojal kihluda endise kodanliku perekonna tütrega. Shehu sooritas väidetavalt 18. detsembril 1981 enesetapu. Mõned kahtlustavad, et Hoxha tappis ta. Hoxha lasi Shehu naise ja kolm poega vahistada, kellest üks end vanglas tappis. Novembris 1982 teatas Hoxha, et Shehu oli olnud välisriigi spioon, töötades samaaegselt Ameerika Ühendriikide, BritiSuurbritannia, Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia luureasutuste heaks kavatsusega mõrvata Hoxha. "Ta maeti, nagu koer", kirjutas Hoxha oma raamatu "Titoistid" Albaania väljaandes.
 
Hoxha loobus aastal 1983 kehva tervise tõttu mitmest ametist ja Alia hakkas Albaania valitsuses vastutama. Alia reisis palju Albaanias ringi, asendades Hoxhat suurtes sündmustes ja pidades kõnesid uuest poliitikast ning lauldes litaaniaid[[litaania]]id nõrgenevale presidendile. Kui Hoxha 11. aprillil 1985 suri, jättis ta Albaaniale päranduseks repressioonid, tehnoloogilise mahajäämuse, isolatsiooni ja hirmu välismaailma ees. Alial õnnestus eesistuja roll ja ta sai kaks päeva hiljem Albaania Tööpartei seaduslikuks sekretäriks. Ajapikku sai ta domineerivaks tegelaseks Albaania meedias ja tema loosungeid maaliti tahvlitele karmiinpunaste tähtedega kogu riigis.
 
== Üleminekuaeg ==