Albaania Sotsialistlik Rahvavabariik: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
136. rida:
[[Pilt:HODŽA druhá míza.jpg|thumb|upright|Enver Hoxha aastal 1971.]]
Albaania mängis Hiina-Nõukogude konfliktis kaugelt suuremat rolli, kui tema suurus või tähtsus kommunistlikus maailmas olid. Aastal 1958 seisis Albaania koos [[Hiina
[[Hiina-Nõukogude lõhe]] muutus avalikuks juunis 1960 [[Rumeenia Kommunistlik Partei|Rumeenia Töölispartei]] kongressil, kus [[Nikita Hruštšov|Hruštšov]] püüdis saavutada [[Peking]]i hukkamõistu. Albaania delegatsioon, üksi Euroopa delegatsioonide seas, toetas Hiinat. Nõukogude Liit vastas kohe samaga, korraldades 1960. aasta suvel kampaania Hoxha ja Shehu kõrvaldamiseks. Moskva lõpetas Albaaniale põua tõttu lubatud teraviljatarned ja Nõukogude saatkond Tiranas julgustas avalikult [[Albaania Tööpartei]] Nõukogude-meelset fraktsiooni kõnelema partei Hiina-meelse hoiaku vastu. Moskva kaasas end ilmselt ka vandenõusse Albaania Tööpartei sees Hoxha ja Shehu jõuga kõrvaldamiseks. Kuid arvestades nende tugevat kontrolli partei masinavärgi, armee ja Shehu salapolitsei, Riigi Julgeolekudirektoraadi (Drejtorija e Sigurimit të Shtetit—[[Sigurimi]])üle, pareerisid kaks Albaania juhti kergesti ohu. Neli Nõukogude-meelset Albaania juhti, sealhulgas [[Teme Sejko]] ja [[Tahir Demi]], anti lõpuks kohtu alla ja hukati. Hiina Rahvavabariik hakkas kohe asendama katkenud Nõukogude nisusaadetisi, vaatamata välisvaluuta vähesusele ja oma majandusraskustele.
142. rida:
Albaania asus taas Hiina Rahvavabariigi poolele, kui see alustas rünnakut Nõukogude Liidu juhtivale seisundile rahvusvahelises kommunistlikus liikumises 1960. aasta novembris Moskvas maailma 81 kommunistliku partei konverentsil. Hoxha räuskas Hruštšovi suunas Kreeka nõuete julgustamise eest [[Põhja-Epeiros|Lõuna-Albaaniale]], ebakõlade külvamise eest Albaania Tööparteis ja armees ning majandusliku väljapressimise kasutamise eest. "Nõukogude rotid said süüa, samas Albaania rahvas sureb nälga", raius Hoxha, viidates Nõukogude teraviljatarnete sihilikule viivitamisele. Moskvale ustavad kommunistlikud juhid kirjeldasid Hoxha esinemist kui "gängsterlik" ja "infantiilne", ja kõne välistas igasuguse võimaluse kokkuleppest Moskva ja Tirana vahel. Juba järgmisel aastal esitas Albaania volituse kommunistlikule Hiinale. Nõukogude-meelsed kommunistlikud parteid, soovimata astuda Hiina Rahvavabariigile otse vastu, kritiseerisid Pekingit Albaaniat nuheldes. Kommunistlik Hiina omalt poolt rõhutas sageli albaanlaste paukumist Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia vastu, mida Tirana nimetas "sotsialistlikuks põrguks".
Hoxha ja Shehu jätkasid oma
Pärast lisateravuste vahetamist Nõukogude ja Hiina delegaatide vahel Albaania kohta Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei 22. kongressil oktoobris 1961, kritiseeris Hruštšov teravalt albaanlasi raseda Nõukogude-meelse Albaania partei Poliitbüroo liikme [[Liri Gega]] hukkamise eest, ja Nõukogude Liit katkestas lõpuks detsembris [[Nõukogude–Albaania lõhe|diplomaatilised suhted]] Albaaniaga. Moskva tõmbas kõik Nõukogude majandusnõuandjad ja tehnikud riigist välja, sealhulgas [[kultuuripalee]] peal töötavad, ning peatas tarvikute ja varuosade veod juba Albaanias olevale sisseseadele. Lisaks jätkas Nõukogude Liit oma mereväe käitiste demonteerimist [[Sazan]]i saarel; see protsess oli alanud juba enne suhete katkestamist.
158. rida:
1960. aastate keskel muutusid Albaania juhid ettevaatlikuks ohust nende võimule kasvava [[bürokraatia]] poolt. Partei distsipliini õõnestati. Inimesed kaebasid [[võimu kuritarvitamine|võimu kuritarvitamise]], [[inflatsioon]]i ja madala kvaliteediga kaupade parast. Kirjanikud eksisid kõrvale ametlikust [[Sotsialistlik realism|sotsialistlikust realismist]], mis nõudis, et kunst ja kirjandus oleksid valitsuse ja partei poliitika instrumendid. Selle tulemusena käivitas Hoxha pärast [[Mao Zedong]]i aastal 1966 Hiinas vallandatud [[Kultuurirevolutsioon]]i oma Kultuurilise ja Ideoloogilise Revolutsiooni. Albaania juht keskendus sõjaväe, valitsusbürokraatia ja majanduse reformimisele, samuti uue toetuse loomisele oma süsteemile. Režiim kaotas sõjaväe auastmed, taaskehtestas poliitilised komissarid sõjaväes ja loobus professionaalsusest armees. Võideldes "valgekraede mentaliteedi" vastu, alandasid võimud ka keskmise ja kõrgema astme ametnike palku, ajasid haldurid ja spetsialistid ära nende laudade tagant ning saatsid sellised isikud vabrikutesse ja põldudele rügama. Kuus ministeeriumit, sealhulgas justiitsministeerium, likvideeriti. [[Kollektiviseerimine|Kollektiviseerimine]] levis isegi kaugetesse mägedesse. Lisaks ründas valitsus dissidentlikke kirjanikke ja kunstnikke, reformis oma haridussüsteemi ja tugevdas üldiselt Albaania isolatsiooni [[Euroopa kultuur]]ist püüdega hoida eemal välismõjud.
Aastal 1967 viisid võimud läbi vägivaldse kampaania usuelu kustutamiseks Albaanias, väites, et [[religioon]] on jaganud albaania rahvuse ja hoiab seda mahajäämusesse takerdununa. Tudengitest
Traditsioonilised sugulussidemed Albaanias, keskendunud patriarhaalsele perekonnale, olid purunenud klannijuhtide sõjajärgse represseerimisega, põllumajanduse kollektiviseerimisega, industrialiseerimisega, maalt linna kolimisega ja usu mahasurumisega. Sõjajärgne režiim tõi radikaalse muudatuse Albaania naiste seisundis. Peetuna traditsioonilises albaania ühiskonnas teise sordi inimesteks, tegid naised enamuse töid kodus ja põldudel. Enne Teist maailmasõda oli umbes 90% Albaania naistest kirjaoskamatud, ja paljudes kohtades peeti neid iidsete hõimuseaduste ja tavade järgi
== Albaania ja enesega toimetulek ==
| |||