Harilik luuderohi: erinevus redaktsioonide vahel

| liik = [[Harilik luuderohi]]

Harilik luuderohi on levinud [[Kesk-Euroopa|Kesk-]] ja [[Lõuna-Euroopa]]s, [[Krimm]]is, [[Kaukaasia]]s, [[Põhja-Aafrika]]s, [[Aasia|Aasias]]s. Eestis esineb [[Saaremaa]] ja [[Hiiumaa]] lääneosas varjulistes ja niisketes segametsades.<ref name="Urmas" />

[[Vars|Varred]] roomavad või ronivad puutüvedel lisajuurte abil. [[Leht|Lehed]] on nahkjad, igihaljad, vahelduvad, [[sõrmroodne leht|sõrmroodsed]], 4–10 &nbsp;cm pikad, munajad või 3–5-hõlmalised lihtlehed, terveservalised, pealt tumerohelised, alt kollakasrohelised. Noored lehekesed on karvased. [[Õis|Õiteta]] vartel on lehed 3–5-[[Hõlm (bioloogia)|hõlmalised]], õitega vartel aga rombjad või ovaalsed, lõhestumata.<ref>Eichwald, K., Kask, M. "Eesti taimede määraja", Tallinn: Valgus, 1966.</ref> [[Võrse|Võrsed]]d kannavad haardjuuri. Õied on kollakasrohelised, väikesed, asuvad kerajates [[sarikas|sarikjates]] [[õisik]]utes. [[Vili|Viljad]] on herneterasuurused kerajad mustad marjataolised. Õitseb sügisel septembris ja oktoobris, vili valmib aprillis või mais. Eestis õitseb väga harva.<ref>E.Laas. "Dendroloogia", Valgus, 1986.</ref>

Harilik luuderohi saldab 2,5–6 % triterpenoidsed [[saponiin]]e, millest peamine on hederageniini [[glükosiid]] hederakosiid C (kuni 5%). Lisaks, sisaldab hederageniini glükosiidi α-hederiin ning oleanoolhappe glükosiide hederakosiid B-d ja β-hederiini. Teistest ainetest on luuderohu lehtede koostises on [[flavonoid]]id, [[alakoloidalkaloid]]id, [[polüatsetüleen]]id (falkarinoon, falkarinool), [[steroid]]id, [[orgaanilised happed]], [[eeterlik õli]], [[polüsahhariid]]id. [[Seeme|Seemnetes]] aga on [[rasvõli]].<ref>Ain Raal. "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010.</ref>