Udria: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P link par (+masintoim) using AWB |
|||
6. rida:
| maakond = Ida-Viru
}}
'''Udria''' [[küla]] asub [[Vaivara vald|Vaivara vallas]], [[Ida-Viru maakond|Ida-Viru maakonnas]]. Kaugus maakonnakeskusest [[Jõhvi]]st on 30 kilomeetrit. Vaivara vallmajast [[Sinimäe]]l 4
Mööda küla lõunapiiri kulgeb [[Tallinna–Narva maantee]] ja küla läbivad [[Narva – Narva-Jõesuu – Hiiemetsa maantee]] nr 91 ja Udria–Sinimäe tee. Udria küla piirneb põhjas [[Narva laht|Narva lahega]], idas [[Meriküla]] ja [[Laagna]] külaga, lõunas [[Hiiemetsa]] ja [[Hundinurga]] külaga, läänes [[Pimestiku]] külaga. Udria küla piiridesse kuulusid varem ka [[Hanelu karjamõis]]a maad. Pärast [[Meriküla dessant|Meriküla dessandi]] mälestusmärgi püstitamist Nõukogude ajal muudeti külade piire nii, et see ala koos kolme majapidamisega läks Meriküla küla koosseisu.
18. rida:
==Ajalugu==
Udria küla maa-ala on väga vana inimeste elupaik, seal asub neli kivikalmet esimesest aastatuhandest, millest ühte nimetatakse [[Papikivik]]uks. Tänaseks kadunud [[Mummassaare]] asunduse (nüüd [[Pimestiku]] küla osa) põldudelt on leitud unikaalne nn Vaivara pronkskirves.
Udria küla mainitakse kirjalikes allikates esmakordselt [[1241]]. aastal [[Taani hindamisraamat]]us nime all ''Ydrigas'', kus on küla suurusena märgitud 3 adramaad. Udria küla on tuntud ka järgmiste nimekujudega: ''Utria'', ''Uttria'', ''Udrias''.
17. sajandist on Udria ojal teada vesiveski, mis lammutati 1900. aastal [[Kotšnevi loss]]i pargi laiendamise käigus. Veski kohal on jõel juga ning siia tehti pargi laiendamise käigus jalutussild. Lossi peahoone hävis [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] käigus. Loss ja maad vahetasid omaniku Monte Carlo [[kasiino]]s.
Udria küla maad kuulusid [[Laagna mõis]]ale. Küla põlispered olid vabad talupojad ja seepärast olid Udria külas renditalud juba 19. sajandi algul, võib-olla veelgi varem. Mõisale tasuti [[rent]]i [[raha]]s, viljas või heinas, tegu (teopäevi) tehti ainult juhul, kui mõisale jäädi võlgu. Enne mõisamaade rendi- ja müügitaludeks jagamist vastavalt [[1856]]. aasta talurahvaseaduse vastuvõtmise ajal oli Udria külas talusid rohkem, kuid enamik olid väiksed 1–1,5 päeva talud. Pärast ümberkruntimist muudeti talud 2–3 päeva taludeks. Päevatalu tähendas künni pinda, mida üks hobuserakend päevas künda jõudis, sinna juurde kuulusid heina- ja karjamaad. Talude arv vähenes umbes kahekümne võrra. Maata jäänud pered rändasid Narva jõe taha Laagna mõisnikule kuulunud mõisa rentnikeks, kuhu neile mõisa kulul majad ehitati. [[Meriküla mõis]] eraldus Laagna mõisast 1861. aastal, siis müüdi ka Udria küla maad [[Meriküla mõis]]ale.
Udria küla muutus 19. sajandi teisel poolel suvitusrajooniks sarnaselt [[Narva-Jõesuu]] ja [[Meriküla]]ga. Mere-äärsed talud ehitasid suvilaid ja rentisid neid suvitajatele. Udria talumeestel olid head hobused ja vedruvankrid ([[kaless]]id), millega veeti suvitajaid [[Auvere raudteejaam]]ast puhkekohtadesse ja tagasi ning teeniti sellega lisaraha.
Udria külas hakkasid suitsutared ja rehielamud kaduma 19. sajandi keskel. Sajandi lõppuks olid kõigil elamutel korstnad. Seda võimaldas suvitajate teenindamisega kaasnev lisaraha juurdevool. Talude päriseksostmisel olid maa hinnad siinkandis mitu korda kallimad kui sisemaal, kuid talude väljaostmisega raskusi ei tekkinud.
[[Pilt:Utria dessandi 1 maabumiskoht.JPG|thumb|Utria dessandi esimese osa maabumiskoht, kuhu 1933. aastal paigaldati mälestustahvel]]
[[Eesti Vabadussõda|Eesti Vabadussõja]] ajal [[17. jaanuar]]il [[1919]] toimus [[Udria dessant]], kus Eesti ja Soome vabatahtlikud maabusid Udria rannas. Dessanti juhtis kapten [[Johan Pitka]] dessantrühmi juhtisid major [[Martin Ekström]], staabikapten [[Karl Aleksander Paulus]] ja kapten [[Anto Nestori Eskola]]. Esimesel rünnakulainena saadi maale saata 180 soomlast ja umbes 400 eestlast, kes hargnesid kahes suunas. Udria küla vabastati 17. jaanuaril 1919.
Enne [[Teine maailmasõda|Teist maailmasõda]] oli Udria suur küla, koos Udria ridakülaga oli kokku 118 suitsu (majapidamist). Udria ridaküla tekkis 19. sajandil Triibmanni talu maadele [[Narva-Jõesuu]] – [[Vaivara]] maantee äärde, mis läbis küla. Esimene maaostja oli endine [[Vaivara mõis]]a teenija pärisnimega (perekonnanimega) Kaer, hiljem ostsid nende naabruses maad mõisast lahti saanud teomehed. Udria ridaküla kasvas 23 majapidamiseni. Udria külas oli 48 [[talu]]. Peale talude oli külas [[kalur]]i-, [[Käsitööline|käsitöölise-]] ja [[pops]]ikohti. Kuna küla oli mere ääres, siis ei puudunud ka [[Paat|paadid]], [[laev]]ad ja [[laevakapten]]id (Rautso – hukkus Rootsi rannas 1944, Veltbach ja Leo Piik – hiljem Tallinna sadamakapten). Küla kalameestel olid nii mootor- kui ka sõudepaadid. Udria külas oli telliskivivabrik, mida külaelanikud kutsusid ''savivabrikuks''. Valmistati põhiliselt katusekive. Külas oli koolimaja, rahvamaja, vaestemaja, pritsikuur ja mitu poodi. Poed olid Marie Alliku III järgu toiduainete kauplus, Nelli Meriani III klassi kauplus Udria ridakülas ja Veltbachi pood. 1919. aasta juulis elas külas 649 inimest, mis jagunes 146 [[leibkond|leibkonnaks]] (pereks).
40. rida:
[[2. juuni]]l [[1933]] pandi nurgakivi [[Eesti Vabadussõda|Eesti Vabadussõja]] käigus toimunud [[Utria dessandi mälestusmärk|Udria dessandi mälestusmärgile]]. Mälestusmärgi paigaldamise eestvedaja oli Olewi Selts. Ausammas lõhuti Nõukogude võimu poolt [[1940]]. aastal.
[[1991]]. aastal taastasid Udria külast pärit inimesed Udria dessandile pühendatud ausamba. Uue kivi raius [[skulptor]] [[Jüri Ojaver]], muud tööd tegid [[Mart Laht]], [[Urmas Kuusk]], [[Jaan Ojaver]], [[Mati Rautso]], [[Vello Kärsten]] ja [[Jüri Lippo]].
Traditsiooniks on saanud iga-aastane [[Erna Selts]]i, Vaivara vallavalitsuse, kaitseliidu [[Eesti Kaitseliidu Peastaap|peastaabi]] ja [[Alutaguse malev]]a korraldatud sõjalis-sportlik mäng – ''Udria dessant'' Udria ümbruses. Sõjamänguga meenutatakse 17.–18. jaanuaril 1919 toimunud edukat dessanti Eesti mereväe alustelt Udria randa, Eesti 400 mereväelase ja 600 Soome vabatahtliku osavõtul. Traditsiooniks on saanud ka [[jaanipäev]]a ja [[muinastulede öö]] korraldamine küla keskmes.
50. rida:
Udrias tegutses ''Udria Näite, Muusika ja Kirjanduse Selts Olew'', mille põhikiri registreeriti 30. detsembril 1922. Selts juhtis 1924. aastal külla ühistöö korras rahvamaja ehitamist. Majas oli alaline lava ja saalis oli 200 istekohta. Ehituse üks eestvedaja oli Aleksander Rautso. Rahvamaja hävis 1944. aastal.
Külas oli puhkpilliorkester ja lavastati näidendeid. [[Eesti Haridusliit]] ja Olew viisid 1928. aasta talvel läbi näitemängukursused. Kursuseid juhatas [[Kristjan Hansen]], [[Vanemuise teater|Vanemuise]] ja [[Estonia teater|Estonia]] endine näitleja, kes oma lavahariduse oli saanud [[Moskva kunstiteater|Moskva Kunstiteatri]] juures.
1932 moodustati eraldi organisatsioonina Udria Muusikaühing, mis tegeles puhkpilliorkestri ja segakooriga. Udria muusikaseltsi segakooris oli 29 liiget ja koor oli [[Eesti Laulu Liidu]] liige. Segakoori juhatas J. Juuse. Pasunakoori 15–22 mängijat juhatas A. Veldi (Veltbach). 1939 kinkis president Päts orkestrile komplekti uusi Prantsusmaal valmistatud [[puhkpill]]e. Udria küla koolimajas näidati ka filme.
60. rida:
Pritsimajas hoiti mitut käsipumpa, ühte vankrile paigaldatud suurt pumpa, voolikuid ja muid kustusvahendeid.
[[11. detsember|11. detsembril]] [[1935]] asutati [[Udria Veeühisus]]. Juhatusse valiti Ado Rautso, Nikolai Tuube ja Eduard Bergfelt. Veeühisuse ülesandeks oli Udria peakraavi ja harukraavide kaevamine ning korrashoid liigvee ärajuhtimiseks. Korraldati kursusi rahva teadmiste ja oskuste parandamiseks.
==Vaata ka==
| |||