Pierre Gassendi: erinevus redaktsioonide vahel

{{ToimetaAeg|kuu=juuni|aasta=2016}}{{vikinda}}

Pierre Gassendi vaimsed võimed ilmnesid juba väga noorelt ning ta pandi õppima [[Digne]]'i kooli. Seal oli ta eriti edukas keeltes ja [[matemaatika]]s. 1607. aastal lahkus ta Digne'i koolist ning naasis Champtercieri, kus ta veetis järgmised kaks aastat. 1609. aastal järgnesid [[filosoofia]] õpingud [[Aix-en-Provence'i Ülikool]]is Père Philibert Fesaye'i käe all. Gassendi oli erakordne õpilane ning Fesaye puudumise korral paluti Gassendil loenguid asendada. 1611. aastal õppis ta [[teoloogia]]t professor Raphaelise käe all ning õppis kursuse osana [[kreeka keel|kreeka]] ja [[heebrea keel]]t. Samal aastal suri ka Gassendi isa.<ref>4</ref> [[1616]]. aastal sai ta [[Avignon]]is teoloogia [[doktor]]iks ning ta pühitseti kaks aastat hiljem [[vaimulik]]uks. Seejärel hakkas Gassendi [[Aix-en-Provence]]'i ülikooli filosoofia õppejõuks, kus ta pidas kriitilisi loenguid eelkõige [[Aristoteles]]e filosoofiast, aga hakkas huvi tundma [[Galileo_GalileiGalileo Galilei|Galilei]] ja [[Johannes_KeplerJohannes Kepler|Kepleri]] tööde vastu.

[[1624]]. aastal võttis ta vastu [[kanoonik]]u koha [[Grenoble]]'is ja lahkus [[Aix-en-Provence]]'ist. Samal aastal avaldas ta oma esimese raamatu ''"Exercitationes paradoxicae adversus Aristoteleos''" ('Paradoksid Aristotelese pooldajate vastu'). Ta kritiseeris selles aristotellikku maailmavaadet. Gassendi hakkas huvi tundma ka [[astronoomia]] ja [[optika]] vastu. 1630. aastal avaldas ta teose ''"Parhelia, sive soles quatuor''" ning 1632. aastal ''"Mercurius in sole visus''".<ref name=":0">1</ref> Gassendi lahkus Pariisist 1632. aastal. Järgmise viie aasta jooksul töötas ta koos oma lähedase sõbra Nicolas-Claude Fabri de Peiresc'iga (1580–1637). Kui viimane suri, langes Gassendi sügavasse depressiooni ning järgnevad aastad veetis ta lahkunud sõbrast biograafiat ''"Viri illustris Nicolai Claudii Fabricii de Peiresc...Vita''" (1641) kirjutades.<ref name=":0" /> [[1633]] sai temast [[Digne]]'i katedraali [[kanoonik]] ja 1645. aastal [[Pariis]]i Kuningliku Kolledži matemaatikaprofessor. 1642. aastal avaldas ta teosed ''"De apparente magnitudine solis''" ning ''"De motu impresso a motore translato''". Viimane pälvis Gassendi pikaaegse oponendi Jean-Baptiste Morin'i (1583–1656) halvakspanu, kes oli ka varasemalt Gassendi vaadetele vastupidist väitnud.<ref name=":0" /> Kehv tervis sundis teda [[1648]]. aastal õpetamisest loobuma ning kuni 1650. aastani elas ta [[Toulon]]is. 1653. aastal pöördus Gassendi tagasi Pariisi, kus ta jäi aasta hiljem tõsiselt haigeks. Ta läbis mitmeid operatsioone, pärast mida tema kõne muutus sosistavaks. Gassendi suri rahulikult 1655. aastal, olles 63 aastat vana.<ref>5</ref>

*''"Parhelia, sive soles quatuor''" (1630)

*''"Mercurius in sole visus''" (1632)

*''"Viri illustris Nicolai Claudii Fabricii de Peiresc... Vita''" (1641)

*''"De apparente magnitudine solis''" (1642)

*''"De motu impresso a motore translato''" (1642)

*''"Institutio astronomica''" (1647)

*''"De vitae moribus Epicuri''" (1647)

*''"Exercitationes paradoxicae adversus aristoteleos''" (1649)

*''"Opera omnia''" (1658)