Urartu: erinevus redaktsioonide vahel

[[8. sajand eKr|8. sajandi lõpul eKr]] saavutas [[Assüüria]] kuningas [[Sargon II]] võidu Urartu kuninga [[Rusa I]] üle.

Urartu aegadest pärineb terve rida nüüdse Armeenia linnu. Nii rajas kuningas [[Argišti I]] 8. sajandil eKr kindluse [[Araks]]i jõe äärde tänapäeva [[Armavir (Armeenia)|Armaviri]], 782 eKr Armeenia hilisema pealinna [[Jerevan]]i, [[785 eKr]] mainiti aga esmakordselt praeguse Gruusia ala linna [[Džavahhethi]]t (Zabahha nime all).

Urartut mainitakse tema peamise lõunapoolse vaenlase Assüüria allikates ([[10. sajand eKr|10.]]–8. sajand eKr). Seetõttu on saanud paigutada Urartu kuningad [[Vana-Lähis-Ida]] kronoloogiasse. Urartu riigi alalt on leitud palju Urartu raidkirju. Arheoloogilised väljakaevamised on võimaldanud Urartu riigi ja kultuuri kohta rohkem teada saada. On ilmnenud Assüüria mõju ning ka tugev omapära kindlustuste ehituse alal ning kvaliteetse pronksmetallurgia näol.

Mälestus Urartu riigist kadus pärast Urartu ja Assüüria riigi langust [[7. sajand eKr|7. sajandi]] lõpus kuni [[6. sajand eKr|6. sajandi alguses eKr]]. Vanakreeka autorid seda ei maini ning Piiblis on selle nimi sees ainult [[Ararat]]i mäe nimena. [[19. sajandisajand]]i Lääne reisijaid panid tähele Urartu kindlustusi [[Vani järvejärv]]e ääres, kuid omistasid need assürlastele, eriti legendaarsele [[Semiramis]]ele, toetudes [[Movses Horenatshi]]le<ref>R. B. Wartke. L'archéologie ourartéenne ou les dangers de la science. – ''Au pied du Mont Ararat : Splendeurs de l'Arménie antique'', Arles, Éditions du Musée de l'Arles et de la Provence antiques 2007, lk 26–27.</ref>. [[Friedrich Schulz]], kelle sinna saatis [[Société asiatique]], leidis sealt palju Urartu kuningate [[raidkiri|raidkirju]], mis avaldati [[1840]]. Mõni aasta hiljem, pärast [[kiilkiri|kiilkirja]] lugemise algust Assüüria pealinnades tehtud avastuste järel, saadi need omistada kuningas [[Menua]]le. Urartu esemeid hakkas jõudma algul [[İstanbul]]i ja [[Peterburi]], hiljem [[Lääne-Euroopa]] muuseumidesse. Need pärinesid illegaalsetelt väljakaevamistelt. Esialgu omstati neid assüürlastele, kelle tsivilisatsiooni[[tsivilisatsioon]]i üha paremini tundma õpiti. Urartu mainiti paljudes nende tekstides, ja nii osati Vani järve äärsed mälestised Urartule omistada. Iraagi kristlane [[Hormuzd Rassam]], kes töötas [[Briti Muuseum]]i heaks, tegi väljakaevamisi [[Toprakkale]]s, kuid sai sealt ainult mõned esemed. Aastal [[1898]] läks sinna C. Lehmann-Haupt, kes ei leidnud palju rohkem. Aastal [[1916]] leidis Venemaa ekspeditsioon Vani kaljult [[steel]]i, mis räägib [[Sarduri I]] vägitegudest<ref>[[Boriss Piotrovski|Boris Piotrovski]]. ''Ourartou'', Genève: Nagel ‎ 1969, lk 15–23; [[Jean-Louis Huot]]. ''Une archéologie des peuples du Proche-Orient, tome II, Des hommes des Palais aux sujets des premiers empires (IIe-Ier millénaire av. J-C)'', Paris: Errances 2004, lk 127–129.</ref>. Sel ajal oli Urartu varemete vastu vähe huvi ning Urartut tunti peamiselt Assüüria allikate järgi.