Erinevus lehekülje "Galina Višnevskaja" redaktsioonide vahel

[[1950. aastad|1950. aastatel]] valmisid suurepärased rollid: Cherubino [[Wolfgang Amadeus Mozart]]i ooperis "[[Figaro pulm]]", Katharina [[Vissarion Šebalin]]i [[ooper]]is "Tõrksa taltsutus", peaosad [[Giuseppe Verdi]] ooperites "[[Aida]]" ja "[[Traviata]]" ning [[Giacomo Puccini]] ooperis "[[Madama Butterfly]]", Marfa [[Nikolai Rimski-Korsakov]]i "[[Tsaari mõrsja]]s", Liza [[Pjotr Tšaikovski]] ooperis "[[Padaemand]]". [[Tosca]] rollis ei suutnud Višnevskaja ennast kaua aega ette kujutada, kuid hiljem sai sellest üks tema lemmikrolle. Suure Teatri [[repertuaar]] oli üsna piiratud, aastakümneid mängiti samu etendusi.<ref>[http://gallery-mt.narod.ru/pages-o/vishnevskaya.html] Muusikateatri meistrite fotogalerii</ref>
 
Višnevskaja kontsertrepertuaari hulka kuulusid [[Modest Mussorgski]] "[[Surma laulud ja tantsud]]". Selle tsükliga jõudis Višnevskaja oma lavalise ja vokaalse meisterlikkuse haripunkti. Ta oli elus palju surma näinud ja mitu korda ise surmasuus olnud. Surmast lauldes suutis ta kõiki kujundeid vaimusilmas ette kujutada ja lavalisse vormi valada. [[Dmitri Šostakovitš]] pühendas Višnevskajale "[[Surma laulude ja tantsude]]" [[orkestratsioon]]i.<ref>[https://my.mail.ru/mail/viktorlaskin/video/927/2447.html] Moje Video@mail.ru</ref>
 
Lisaks pühendas [[Dmitri Šostakovitš]] Višnevskajale [[Šaša Tšornõi]] värssidele kirjutatud [[vokaaltsükkel|vokaaltsükli]] "Satiirid" [[sopran]]ile ja [[klaver]]ile. Kuna oli oht, et seda ei lubata esitada kriitlise sõnumi tõttu nõukogude võimu suhtes, lisati pealkirjale sõna "Minevikupildid", et ei tekiks seost kaasajaga. Ometi säilis viimse hetkeni hirm, et teos võetakse eeskavast maha. Pärast esiettekannet tõusis saalis mitte ainult kisa, vaid lausa möirgamine ja nõuti kordamist. Seda teost [[Nõukogude Liit|NSV Liidus]] ei avaldatud ja Višnevskaja oli kaua aega selle ainus esitaja. Alles pärast ilmumist välismaal trükiti see ära ka [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidus]].<ref>[http://www.bolshoi.ru/persons/people/2446/] Bolšoi Teatr</ref> Višnevskaja loomingulist eripära silmas pidades kirjutas Dmitri Šostakovitš veel [[vokaaltsükkel|vokaaltsükli]] [[Aleksander Blok]]i luuletustele ja [[14. sümfoonia]], mis on pühendatud [[Benjamin Britten]]ile.
 
[[1959]]. aastal sõitis Višnevskaja koos riikliku [[sümfooniaorkester|sümfooniaorkestriga]] esimest korda [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikidesse]] võõrusetendustele, kus publik teda ovatsioonidega vastu võttis. Kriitikud panid ta ühte patta tolleaegsete parimate lauljatega ja ta sai pakkumisi järgmisteks esinemisteks.<ref>[http://www.nytimes.com/2012/12/12/arts/music/galina-vishnevskaya-electrifying-soprano-dies-at-86.html?pagewanted=all&_r=1] New York Times 11.12.2012</ref> Järgmise viieteist aasta jooksul välismaal käies ei näinud ta tegelikult midagi peale hotellide ja ooperiteatrite, alati eelseisvaks etenduseks keskendudes. Töögraafik oli tihe, kuna artisti välismaale saates pidi kutuuriministeerium võimalikult lühikese ajaga temast kõik välja pigistama, et tema pealt võimalikult palju raha teenida. Välismaal maksti muidugi hästi, kuid enamiku sellest võtsid võimud endale ja artistile jäi kätte rangelt kindlaks määratud palgamäärale vastav summa. Sellegipoolest olid välisreisid ainus võimalus materiaalseid hüvesid nautida.
[[1965]]. aastal hakati [[Lenfilm]]is tegema filmooperit [[Dmitri Šostakovitš]]i ooperi "[[Katerina Izmailova]]" ehk "[[Mtsenski maakonna Macbeth]]" põhjal. Višnevskaja sai selles peaosa.<ref>[http://www.playbillarts.com/news/article/6574.html] PlaybillArts News 31.05.2007</ref> See ooper oli [[1936]]. aastal nõukogude ametliku ideoloogia poolt pihuks ja põrmuks tehtud ning kaua aega seda [[Venemaa]]l ei mängitud. Palju probleeme tekitas filmis olev voodistseen. Kuigi näitlejate kinnikatmise ja palja ihu varjamisega nähti suurt vaeva, hakkas pärast filmi ekraanile jõudmist ikkagi saabuma hulgaliselt kirju pahastelt nõukogude kodanikelt, kus kurdeti, et [[Nõukogude Liit|Nõukogue Liidus]] näidatakse ooperit, kus naine magab mehega ühes voodis. Film oli küll halvasti helindatud, kuid sellegipoolest suurepärane linateos. Kahjuks pärast Višnevskaja lahkumist Nõukogude Liidust seda enam ekraanile ei lastud. Filmi alguses üles loetud osatäitjate hulgas tema nime ei ole.
 
[[1961]]. aastal sai Višnevskaja tuttavaks [[Benjamin Britten]]iga. Sellest sai alguse südamlik sõprus ja muusika-alane koostöö. [[Benjamin Britten|Britten]] kirjutas oma "[[Sõjareekviem]]i" [[aaria]] spetsiaalselt Višnevskaja jaoks.<ref>[http://www.ft.com/cms/s/2/08a29326-8fc4-11e1-beaa-00144feab49a.html] Financial Times 05.05.2012</ref> Selle esmaesitus pidi toimuma [[1962]]. aasta mais [[Londoni Kuninglik Ooper|Londoni Kuninglikus Ooperis]]. Vahetult enne seda sai aga teatavaks, et Višnevskajal ei lubata seal esineda põhjusel, et nõukogude naisel ei sobi poliitilise helitöö ettekandmisel sakslaste ja inglastega kõrvuti seista.<ref>[http://www.independent.co.uk/news/obituaries/galina-vishnevskaya-soprano-whose-voice-entranced-britten-and-who-fled-the-soviet-union-8422888.html] Independent 18.12.2012</ref> [[1963]]. aasta jaanuaris laulis ta seda ikkagi [[London]]is [[Royal Albert Hall]]i laval ja tegi samal ajal heliplaati. [[1965]]. aasta suvel veetis Benjamin Britten koos Galina ja Slavaga puhkuse [[Venemaa]]lVenemaal ning [[Armeenia]]s. Nende muljete põhjal kirjutas ta [[vokaaltsükkel|vokaaltsükli]], mille pühendas Galinale ja Slavale.
 
[[1976]]. aastal anti Nõukogude Liidus välja raamat Višnevskaja lemmikdirigendist [[Aleksander Melik-Pašajev]]ist, kellega ta oli aastaid meeldivat koostööd teinud. Seal meenutatakse "[[Aida]]" etendust, kuid [[Aida]] osatäitjat ei mainita. Kõikide esietenduste puhul, kus Višnevskaja kaasa tegi, on nimetatud üksnes tema [[dublant]]ide nimed.<ref>[http://www.biograph.ru/index.php?id=1697:vishnevskaya&Itemid=29&option=com_content&view=article] Biograph.ru</ref> Samal aastal anti välja [[Suur Teater|Suure Teatri]] 200. aastapäeva juubelialbum, kust on Višnevskaja nimi ja fotod välja kraabitud. Suure Teatri ajaloost püüti kustutada tema jälgi, minnes selleni, et tema fotod visati teatri arhiivist prügimäele, kust austajad need üles korjasid ja saatsid talle [[Pariis]]i.