Psühhomeetria: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
'''Psühhomeetria''' on uurimisvaldkond, mis tegeleb psühholoogiliste mõõtmiste teooria ja tehnikaga. Psühhomeetria tegeleb oskuste, teadmiste, võimete, hoiakute, isiksuseomaduste ja õpitulemuste võimalikult objektiivse mõõtmisega. Psühhomeetria valdkonda kuulub hindamisvahendite (näiteks testide ja küsimustike) väljatöötamine ja valideerimine nii psühholoogia-alases uurimistöös kui kliinilises praktikas kasutamiseks. Psühhomeetrilisel uurimistööl on kaks peamist eesmärki: mõõtevahendite koostamine ja mõõtmisprotseduuride väljatöötamine.
== Ajalugu ==
Psühholoogiline testimine pärineb kahest mõttevoolust: esiteks [[Charles Darwin|Darwini]], [[Francis Galton|Galtoni]] ja [[Raymond Bernard Cattell|Cattelli]] omast, kes mõõtsid individuaalseid erinevusi, ja teiseks [[Johann Friedrich Herbart|Herbarti]], [[Ernst Heinrich Weber|Weberi]], [[Gustav Fechner|Fechneri]] ja [[Wilhelm Wundt|Wundti]] esindatud mõttevoolust, kes sooritasid psühhofüüsikalisi mõõtmisi. Nimetatud inimeste töö ja uurimused on viinud [[eksperimentaalpsühholoogia]] ja standardiseeritud testimise väljakujunemiseni.<ref name="Kaplan, R.M. 2010">Kaplan, R.M., & Saccuzzo, D.P. (2010). ''Psychological Testing: Principles, Applications, and Issues.'' (8th ed.). Belmont, CA: Wadsworth, Cengage Learning.</ref>
 
Psühhomeetria loojaks võib pidada Sir Francis Galtonit, keda inspireeris Charles Darwini raamat "[[Liikide tekkimine]]" (1859), mis käsitleb individuaalseid erinevusi loomade seas. Darwini ideed tekitasid Galtonis huvi inimeste vahel eksisteerivate erinevuste ning nende erinevuste mõõtmise vastu. Galton kirjutas raamatu „Sünnipärane geenius“ (1869), milles käsitles individuaalseid erinevusi inimestel ja kuidas need erinevused muudavad ühed inimesed rohkem ja teised vähem „kohastunuks“. Omadused, millest Galton kirjutas (sensoorsed ja motoorsed funktsioonid: reaktsiooniaeg, nägemisteravus, füüsiline tugevus), on tänapäeval olulised muutujad teaduslikus psühholoogias. Suur osa varasest psühhomeetrilisest tööst toimus just eesmärgiga mõõta intelligentsust. Galton, keda kutsutakse mõnikord psühhomeetria isaks, koostas teiste [[antropomeetria|antropomeetriliste]] testide hulgas ka vaimseid teste. Galtoni tööd jätkas James McKeen Cattell, keda peetakse oluliseks psühhomeetria arendajaks ja kes võttis kasutusele mõiste „mentaalne test“.<ref name="Kaplan, R.M. 2010">Kaplan, R.M., & Saccuzzo, D.P. (2010). ''Psychological Testing: Principles, Applications, and Issues.'' (8th ed.). Belmont, CA: Wadsworth, Cengage Learning.</ref>
 
Psühhomeetria päritolu on seotud ka [[psühhofüüsika]] valdkonnaga. Johann Friedrich Herbart lõi mõistuse matemaatilised mudelid, mis mõjutasid hariduseandjaid paljude aastate jooksul. Herbarti tööd laiendas Ernst Weber, kes püüdis tõestada, et eksisteerib psühholoogiline lävi, mis väljendab minimaalse stiimuli vajalikkustehk mingi sensoorse süsteemi aktiveerimiseks on vajalik teatud tugevusega stiimul. Gustav Theodor Fechner sõnastas seaduse, mille kohaselt tajumulje tugevus kasvab stiimuli intensiivsuse logaritmilise funktsioonina. Psühholoogilise testimise teooriate ja meetodite väljatöötamist hilisemate uurijate poolt mõjutas ka Wilhelm Wundti töö, keda peetakse psühholoogia loojaks.<ref name="Kaplan, R.M. 2010">Kaplan, R.M., & Saccuzzo, D.P. (2010). ''Psychological Testing: Principles, Applications, and Issues.'' (8th ed.). Belmont, CA: Wadsworth, Cengage Learning.</ref>
 
[[Louis Leon Thurstone]], kes aastal 1936 asutas Psühhomeetrilise Ühenduse, lõi mõõtmise teoreetilise lähenemise, mida kutsutakse [[võrdleva otsustuse seaduseks]]. Nii [[Charles Edward Spearman]] kui Thurstone aitasid kaasa faktoranalüüsi loomisele.
 
Psühholoogiliste testide kasutamine kasvas hüppeliselt pärast [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] lõppu. Psühhomeetrilist testimist rakendati intelligentsuse, isiksuse ja hoiakute uurimiseks. Vastuseisu psühholoogiliste testide kasutamise suhtes esines nii teadlaste seas kui ühiskonnas laiemalt. Paljud inimesed arvasid, et psühholoogilised testid, milles sageli küsiti küsimusi inimese eraelu kohta, rikkusid testitäitjate privaatsust. Samuti kahtlustati testide väärkasutamist mõnede tööandjate poolt.<ref name = "Leahey, T.H. 1997">Leahey, T. H. (1997). ''A History of Psychology''. 4th edition, p.440.</ref> Hilistel 1950ndatel kirjutas [[Leopold Szondi]]: "Viimaste aastakümnete jooksul on psühholoogiline mõtlemine peaaegu täielikult alla surutud ja kõrvaldatud ning asendatud statistilise mõtlemisega. Täpselt selles näeme tänapäeva testoloogia ja testimaania vähkkasvajat."<ref>[[Leopold Szondi]] (1960) ''Das zweite Buch: Lehrbuch der Experimentellen Triebdiagnostik''. Huber, Bern und Stuttgart, 2nd edition. Ch.27, From the Spanish translation, B)II ''Las condiciones estadisticas'', p.396.</ref> Anti-testimise liikumine kulmineerus aastal 1965, kui mõned koolid põletasid õpilaste poolt täidetud isiksusetestide tulemusi ning [[Ameerika Ühendriikide Kongress]] uuris testide kasutamist valitsuse poolt ja piiras nende kasutamist.<ref name = "Leahey, T.H. 1997">Leahey, T. H. (1997). ''A History of Psychology''. 4th edition, p.440.</ref>
 
Samuti on tõstatatud küsimusi psühhomeetriliste testide kasulikkuse ja kahjutuse kohta. Otseselt vaadeldamatute omaduste mõõtmine on keeruline ja suur osa psühhomeetrilisest uurimistööst keskendubki selliste omaduste defineerimisele ja kvantifitseerimisele. Kriitikud on väitnud, et selline defineerimine ja kvantifitseerimine on võimatult keeruline ja selliseid mõõtmisi väärkasutatakse sageli, näiteks isiksuseteste personalivalikul.
18. rida:
Psühhomeetriat rakendatakse hariduses, et mõõta võimekuse taset näiteks lugemises, kirjutamises ja matemaatikas. Põhilised viisid selliste võimete mõõtmiseks põhinevad [[klassikaline testiteooria|klassikalisel testiteoorial]] ning uuematel lähenemistel nagu [[latentsete omaduste teooria]] ja [[Raschi mõõtmismudelid]].
 
Psühhomeetrilisi teste kasutatakse ka isiksuseomaduste mõõtmiseks. Terve hulk teoreetilisi lähenemisi on keskendunud isiksuse kontseptualiseerimisele ja mõõtmisele. Mõned tuntuimad isiksusetestid on [[MinnessotaSuur mitmefaasiline isiksuseküsimustikviisik]], [[SuurMinnessota viisikmitmefaasiline isiksuseküsimustik]] ja [[Myers-Briggsi tüpoloogia küsimustik]].
 
Samuti rakendatakse psühhomeetrilisi teste hoiakute mõõtmiseks. Tavapärane on hoiakute mõõtmiseks [[Likerti skaala]] kasutamine.
35. rida:
 
Ka valiidsusel on mitu vormi. ''Kriteeriumivaliidsust'' saab hinnata, korreleerides mingi mõõtmistulemus kriteeriumiga, mis teooria kohaselt peaks sellega seotud olema. Kui kriteeriumi mõõdetakse mõõdiku valideerimisega samal ajal, on eesmärgiks hinnata ''kaasnevat valiidsust''; kui kriteeriumi mõõdetakse hiljem, on eesmärgiks hinnata ''ennustavat valiidsust''. Mõõdik on kõrge ''konstruktivaliidsusega'', kui see on seotud teiste konstruktidega teooriast lähtuval moel. ''Sisuvaliidsus'' näitab, kui hästi testiküsimsused kajastavad mõõdetavat valdkonda tervikuna.
 
Psühholoogilste testide skoorid peaksid täpselt ja selgelt kajastama mõõdetavaid omadusi. Selleks, et erinevaid omadusi täpselt mõõta, kasutatakse skaalasid, millel on erinevad omadused. Eristatakse nelja põhilist skaalatüüpi. ''Nominaalskaala'' võimaldab vaadeldud objektid jagada kategooriatesse. Nominaalne tunnus on näiteks sugu: naine või mees. ''Järjestus-'' ehk ''ordinaalskaala'' võimaldab objekte mingi tunnuse alusel järjestada. Järjestusskaalal mõõdetavad on näiteks koolihinded: mitterahuldav kuni eeskujulik. Järjestusskaalal mõõdetud omaduse puhul ei saa eeldada võrdseid vahemikke. See tähendab, et ei saa eeldada, et erinevus mitterahuldava ja rahuldava hinde vahel on sama suur kui erinevus hea ja eeskujuliku hinde vahel; hinded näitavad vaid järjestust. ''Vahemik-'' ehk ''intervallskaala'' skaalapunktide vahel on võrdsed intervallid. Intervallskaala on näiteks Celsiuse skaala: temperatuurierinevus -2 ja -3 kraadi vahel on sama suur kui +10 ja +11 vahel. ''Suhteskaala'' omab lisaks eelnevate skaalade tunnustele ka tegelikku nullpunkti. Tegeliku nullpunktiga on iseloomstatav näiteks raha hulk rahakotis: kui rahakotis on null ühikut raha, näitab see, et seal ei ole raha vähemalgi määral. Tegelikku nullpunkti ei ole olemas aga nominaal-, järjestus- ja intervallskaaladel, näiteks Celsiuse skaalal mõõdetud 0-kraadine temperatuur ei tähenda soojuse puudumist. Skaalade erinevate omaduste tõttu sobivad erinevate skaalade andmete töötlemiseks erinevad statistilisi meetodid.
 
Psühhomeetrikuid huvitab ka [[vastamiskalded|vastamiskallete]] tuvastamine ja kõrvaldamine testidest. Vastamiskalle on süsteemne ehk mittejuhuslik viga, mis põhjustab ühe demograafilise grupi esindajate alusetu eelise testitulemuses teiste demograafiliste gruppide esindajate ees.<ref>Warne, R. T., Yoon, M., & Price, C. J. (2014). Exploring the various interpretations of "test bias." ''Cultural diversity and ethnic minority psychology, 20''(4), 570-582. doi:10.1037/a0036503</ref>