Tallinna kõrgeimad ehitised: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
20. rida:
Tallinna looduslikku maastikku vormivad liivakivi ja paekivi klindid. Alumine koosneb kambriumi ajastu Pirita ja Tiskre aluspõhja lademe nõrgalt tsementeerunud sinisavi terassist ning liivakivist. Ülemise Lasnamäe-Pääsküla klindi moodustab murrutusjärsakuna ordoviitsiumis settinud paekivi ning selle lademete rusukaldad. Kallaste panga ja Maardu klindilahe vahelise klindilõigu eripära on eelkõige Suur-Tallinna klindilaht enda mattunud ürgorgude ja klindipoolsaarte, -neemikute ja -saarte keerdkäikudega. Klindilahe geograafiliseks vasteks on [[Tallinna laht]], mis süüvib poolkaarjalt kuni 7 km ulatuses ja 18 km laiuselt [[Põhja-Eesti pank|Põhja-Eesti paeplatoosse]].
Vanalinna pinnamood on nüüdisajal tehnogeenne. See tähendab, et looduslikku pealiskorda ja pinnakatet katab settena inimtekkeline tasandatud kultuurikiht, mille tüsedus ulatub Toompea ja Tõnismäe piiril kuni 9,9 meetrini. Harju ja Karja väravate esisel alal paiknes 150-meetri pikkune rabastunud järvesilm, mis kaitseliini loomisel likvideeriti. Ka Härjapea jõgi kaeti 1914. aastal sanitaarsetel põhjustel plaatidega ning kanaliseeriti lõplikult 1937. aastal maa-alusesse torustikku. Varakeskaegne inimtegevusest puutumata rannajoon, mida karina ilmestas varem rändrahnude lasum, on tänaseks päevaks nihkunud sadu meetreid mere suunas. See tuleneb asjaolust, et jääaja lõpust kerkib maakoore pind Tallinna piirkonnas 2,5-3 mm aastas. Tõenäoliselt kasutati rahnusid peamiselt sadama laiendamistöödes ning linnaehituses üldiselt.
== Vanalinna tornistik ==
| |||