John Dewey: erinevus redaktsioonide vahel

Ta oli üks [[pragmatism]]i ja instrumentalismi, [[funktsionaalne psühholoogia|funktsionaalse psühholoogia]] ning progressiivse haridusfilosoofia rajajaid.

John Dewey sündis 20.oktoobril 1859, Burlingtonis, [[Vermont|Vermontis]] tagasihoidlike majanduslike tingimustega neljalapselisse perre.<ref>Gutek, Gerald L. ''Historical and Philosophical Foundations of Education: A Biographical Introduction''. Upper Saddle River, NJ: Pearson Education Inc. p. 338. [[International Standard Book Number|ISBN]] [[Eri:BookSources/0-13-113809-X|0-13-113809-X]].</ref> Ta1879.aastal lõpetas ta Vermonti ülikooli ''[[Phi Beta Kappa]]''<ref>[http://www.pbk.org/infoview/PBK_InfoView.aspx?t=&id=59 Who Belongs To Phi Beta Kappa]</ref> ning seejärel töötas kaks aastat keskkooliõpetajana ning ühe aasta algklasside õpetajana. <ref>[http://www.bgsu.edu/departments/acs/1890s/dewey/dewey.html bio of Dewey from ''Bowling Green State University'']</ref> Dewey otsustas, et ta ei sobi siiski kooliõpetajaks ning asus [[Johns Hopkinsi Ülikool|John Hopkinsi]] Ülikooli õppima, kaitstes seal ka 1884.aastal edukalt oma avaldamata ning praegu kadunud oleva doktoritöö "''The psychology of [[Immanuel Kant|Kant]]".''

Pärast sedadoktorikraadi liikusomandamist õpetas Dewey Chicagomõned Ülikooliaastad Michigani Ülikoolis ning arendasseejärel, omaaastal uskumust1894, ratsionaalsesseliikus empiritsismita jaChicago Ülikooli ning hakkas tegelema [[Pragmatistlik filosoofia|pragmatistliku filosoofia]] temaatikaga, olles filosoofia, psühholoogia ja kasvatusteaduste professor. Chicago Ülikoolis õpetamise ajal ajal kirjutas ta neli esseed (kogutud "''Thought and its Subject-Matter").'' Vastuolud juhtkonnagaadministratsiooniga viisid aga Dewey otsuseni Chicago Ülikoolist lahkuda. 1899 valiti Dewey [[Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon]]<nowiki/>i presidendiks. Alates aastast 1904 kuni pensionieani töötas ta Columbia Ülikoolis ja Columbia Ülikooli õpetajate kolledžis filosoofiaprofessorina.1905 valiti ta Ameerika Filosoofide Assotsiatsiooni presidendiks. Lisaks oli ka kauaaegne Ameerika Õpetajate Föderatsiooni liige.

Mõjutatuna [[William James]]<nowiki/>i "Psühholoogia printsiipidest" (1890) hakkas Dewey koos kolleegide [[James Hayden Tufts]]´i ja [[George Herbert Mead]]´iga psühholoogias muutusi arendama. Nad rõhutasid pigem sotsiaalse keskkonna mõjule käitumisele ja mõttetegevusele kui füsioloogilise psühholoogiapsühhofüsioloogilisi teadmisi (erinevalt [[Wilhelm Wundt|Wundt]]<nowiki/>ist ja tema järgijatest).1894 ühinesid Dewey, Tufts, Mead ja Angell ning moodustasid nn "Chicago rühma" psühholoogias.

Nende uudne vaade psühholoogiale (mida hiljem hakati nimetama [[Funktsionaalne psühholoogia|funktsionaalseks psühholoogiaks]]), pani rõhku tegevustele ja rakendatavusele. Dewey artiklis "[[Refleksikaar|Refleksikaare]] kontseptsioon psühholoogias" (1896), esitas ta vastuväiteid traditsioonilisele stiimul-vastus arusaamale refleksikaarest ning pakkus välja uue lahenduse, kus see, mis tähistab "stiimulit" ja see, mis tähistab "vastust" sõltub sellest, kuidas keegi situatsiooni vaatleb. Kuigi ta ei eitanud stiimuli, aistingu ja vastuse eksisteerimist, siis ei nõustunud ta seisukohaga, et need on eristuvad, kõrvutatavad sündmused, mis toimiksid järjest. Ta arendas ideed, et see, kuidas stimulatsiooni ajendatakse on kordineeritud eelmiste kogemuste tagajärgedede poolt. Vastus on moduleeritud tajumusliku kogemuse läbi.

Dewey huvitasid ka visuaalne taju uuringud, mida viis läbi Dartmouth´i professor Abelbert Ames, Jr., kuid Dewey oli ka suuri probleeme kuulmisega - ta ei suutnud eristada helikõrgusi ja teda peeti ebamusikaalseks. <ref>Zeltner, Philip N.; '''John Dewey's Aesthetic Philosophy'''; p. 93 ISBN 90-6032-029-8</ref>