Vladimir Tšiž: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Tšiži Wundtiga seotud kirjeldused, juhendatud doktoritööd, Emil Kraepelini järeltulija ja muud pisiparandused. |
Täiendused raamatu "Kirjanik psühhiaatri silmis" eessõna põhjal |
||
3. rida:
'''Vladimir Fjodorovitš Tšiž (Tchisch)''' ([[9. juuni]] [[1855]] [[Smolensk]]i kubermang – [[4. detsember]] [[1922]] (1924?) [[Kiiev]]) oli Eestis tegutsenud vene psühholoog ja psühhiaater.
Vladimir Tšiž sündis [[Smolensk|Smolenskis]] aadliperre sõjaväelase pojana.
1884. a suundus Tšiž välismaale, kus täiendas oma teadmisi Leipzigis, Pariisis ja kuulsas [[:en:Pitié-Salpêtrière_Hospital|Salpetriere’i]] kliinikus. Samal ajal uuris ta vanglate peavalitsuse ülesandel üksikvangistuse mõju vangide vaimsele tervisele Saksamaal, Prantsusmaal ja Belgias.
Peale väitekirja kaitsmist stažeeris Tšiž tuntud psühhiaatrite juures välismaal. Täiendas oma teadmisi närvisüsteemi anatoomia alal tuntud saksa neuroloogi ja psühhiaatri [[Paul Flechsig]]i juhendamisel. Selle tulemusena ilmus [[1886]]. aastal tema raamat "Teaduslik psühholoogia Saksamaal". [[Leipzig]]is õppis Tšiž eksperimentaalpsühholoogiat [[Wilhelm Wundt]]i juhendamisel; kusjuures ta oli üks esimesi Wundti vene päritolu õpilastest. Tema esimene teaduslik artikkel ilmus Wundti toimetatud ajakirjas [[Philosophische Studien]] ja oli pühendatud komplikatsiooni katsetele. Ta märkas, et mõningatel juhtudel võidi klõpsatust kuulda juba enne, kui pendel oli jõudnud vedruni ja mõningatel juhtudel hiljem, kui pendel oli juba vedrust möödunud. See demonstreeris, et optilise ja akustilise sündmuse järjekorra hindamine on tähelepanust mõjutatud. Vaatlejal on kalduvus näha esimesena seda sündmust, millele tähelepanu on pööratud. See avastus oli aluseks edasiste erinevate ajaparadokside uurimustele, mis paelusid nii filosoofe kui ka psühholooge. Lisaks tõlkis Tšiž Wundti füsioloogilise psühholoogia õpiku vene keelde. Samuti õppis ta hüpnoosi belglase [[Joseph Delboeuf]]i juhendamisel ja töötas tuntud neuroloogi [[Jean-Martin Charcot]]' juures. Tegi katseid ka enda peal, näiteks uuris, kui täpselt suudab ärgata ettemääratud ajal. Sai tulemuseks, et suudab seda teha 13-minutilise täpsusega. Tšiži nimetati Emil Kraepelini järeltulijaks. ▼
▲Peale väitekirja kaitsmist stažeeris Tšiž tuntud psühhiaatrite juures välismaal. Täiendas oma teadmisi närvisüsteemi anatoomia alal tuntud saksa neuroloogi ja psühhiaatri [[Paul Flechsig]]i juhendamisel. Selle tulemusena ilmus [[1886]]. aastal tema raamat "Teaduslik psühholoogia Saksamaal". [[Leipzig]]is õppis Tšiž eksperimentaalpsühholoogiat [[Wilhelm Wundt]]i juhendamisel; kusjuures ta oli üks esimesi Wundti vene päritolu õpilastest. Tema esimene teaduslik artikkel ilmus Wundti toimetatud ajakirjas [[Philosophische Studien]] ja oli pühendatud komplikatsiooni katsetele. Ta märkas, et mõningatel juhtudel võidi klõpsatust kuulda juba enne, kui pendel oli jõudnud vedruni ja mõningatel juhtudel hiljem, kui pendel oli juba vedrust möödunud. See demonstreeris, et optilise ja akustilise sündmuse järjekorra hindamine on tähelepanust mõjutatud. Vaatlejal on kalduvus näha esimesena seda sündmust, millele tähelepanu on pööratud. See avastus oli aluseks edasiste erinevate ajaparadokside uurimustele, mis paelusid nii filosoofe kui ka psühholooge. Lisaks tõlkis Tšiž Wundti füsioloogilise psühholoogia õpiku vene keelde. Samuti õppis ta hüpnoosi belglase [[Joseph Delboeuf]]i juhendamisel ja töötas tuntud neuroloogi [[Jean-Martin Charcot]]' juures. Tegi katseid ka enda peal, näiteks uuris, kui täpselt suudab ärgata ettemääratud ajal. Sai tulemuseks, et suudab seda teha 13-minutilise täpsusega.
Aastatel 1885–1891 töötas Tšiž peaarstina Peterburi Püha Panteleimoni haiglas.
11. rida ⟶ 13. rida:
1888. aastast õpetas ta rööbiti arstitööga Peterburi ülikoolis kohtupsühhopatoloogiat.
Aastatel 1891–1916 oli [[Tartu ülikool]]i [[psühhiaatria]] professor ja õppetooli juhataja, psühhiaatriakateedri ja närvi- ja vaimuhaiguste kliiniku juhataja.
Tšiži tunti Eestis laialdaselt tänu tema vaimukatele avalikele loengutele, aga ka psühholoogiatundide kaudu Treffneri gümnaasiumis. Tema arvele võib kanda sadu uurimusi ja kümmekond monograafiat. 1902 ilmus Jurjevis esmakordselt ka tema „Psühhiaatriaõpik“, mida hiljem anti korduvalt uuesti välja Peterburist kuni Kiievini. 1904 tõusis Tšiž arstiteaduskonna dekaaniks. Tšiži käe alt kasvasid kuulsaks ka esimesed eesti soost psühhiaatrid ja psühholoogid. Need olid eeskätt Juhan Ottas, Juhan Luiga, Siegfried Talvik, kaudsemalt ka Konstantin Ramul. Vladimir Tšiži pärandi kirglik uurija, tundja ning eestvõitleja oli psühhiaater ja kirjanik Vaino Vahing (1940-2008).
Peale selle, et Tšiž oli maailmakuulsusega teadlane-psühhiaater, oli ta kuulus ka kirjandusilmas. Vladimir Tšiž oli kogenud klinitsist, hea pedagoog ning andekas psühhopatoloogiast kirjutaja
1915. aastal ilmus tema viimane töö – "Психология деревенской частушки". Tema edaspidine saatus oli ebamäärane. Tartu Ülikooli 1916. aasta esimese semestri loengukavas oli kirjas, et V. F. Tšiž võtab osa sõjalistest tegevustest (ei ole teada, kas ta mobiliseeriti või läks sõtta vabatahtlikult).
==Vaata ka==
60. rida ⟶ 62. rida:
* Allik, J. (2006). History of experimental psychology from an Estonian perspective. ''Psychological Research, 71''(6), 618-625.
* Eesti Entsüklopeedia. (1996). Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
* Kirjanik psühhiaatri silmis. (2010). Tallinn: Ilmamaa
{{DEFAULTSORT:Tšiž, Vladimir}}
[[Kategooria:arstiteadlased]]
| |||