Tulejuhtimissüsteem: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
17. rida:
Kõige esimesed tule kontrollivad süsteemid olid valmistatud kõigepealt sõjalaevade jaoks.
Enne 19. sajandi kaugus laevade vahel pidi olema mitte rohkem kui 50 meetrit <ref>.A. Ben. Clymer (1993) [http://web.mit.edu/STS.035/www/PDFs/Newell.pdf ''The Mechanical Analog Computers of Hannibal Ford and William Newell''] ''IEE Annals of the History of Computing'' Vaadatud 30.05.2016 </ref>., mis oli maksimaalne kaugus efektiivseks tulistamiseks. Aga 19. sajandi teisel poolel tehnilised uuendused andsid võimalust suurendada relvade maksimaalset tulistamise kaugust. Kauguse suurendamine tõi kaasa probleemi sihtimisega, mis oli raskendatud ka sellega, et laev, mille kiirus uue aurumootori tõttu oli ka palju suurem, pidi liikuma samal ajal. See probleem oli lahendatud güroskoobiga, millega oli võimalik sihtida liikuva laeva peal. See, omakorda, tõi esile võimalust suurendada relvade kaliibri ja tulistamise kaugust veelgi rohkem. Raskeimaks protsessiks sai vaenlaslaeva leidmine.
Tulistamise parandamine oli kompleksne ja raske ülesanne. Kõigepealt relv oli sihitud kasutades metoodikat, mis oli sajandite jooksul kasutatud suurtüki tulistamisel. Arvesse võeti Koriolisi jõudu, laevade kiirust, tuule kiirust ja suunda, kui palju püssirohu oli, õhu tihedust ja temperatuuri. Pärast esimest lasku suurtüki spetsialist vaatles mürsu trajektoori ja kohta, kuhu mürsk kukub. Sõltuvalt sellest kuhu mürsk kukkus, suurtüki spetsialist andis korrigeerituid andmeid suurtükimeeskonnale ja see protsess jätkas niipalju kuni vaenlaslaev oli purustatud.
Enne aasta 1905 olid valmistatud optilised kaugusmõõdikud, millega sihtimine sai kergemaks. Hiljem olid kasutusele võetud mehaanilised arvutid. Pärast aastat 1905 olid valmistatud ja kasutusele võetud ka spetsiaalsed matemaatilised tabelid, millega võiks ennustada kaugust efektiivseks tulistamiseks sõltuvalt tuulest, kiirusest ja teistest tingimustest. Esimesed seaded efektiivse tulistamise arvutamiseks oli Dreyeri laud, Dumaresqi laud ja Argo Clock ehk Argo kellad<ref>. Mindel, David (2002). ''Between Human and Machine.'' Baltimore: Johns Hopkins. lk. 25-28 </ref>. Kuna laevade suurused ka said suuremaks, seega ühes laevas võis olla mitu meeskonda, mis kasutasid lauda ja mehaanilisi arvuteid ja saatsid oma andmeid tsentraalsele sihtimisjaamale.
Arthur Pollen ja Frederic Charles valmistasid esimest niisugust süsteemi iseseisvalt. Pollen alustas oma tööd pärast lahingu harjutamist Maltas, kus ta leidis, et suurtüki ei olnud päris täpne <ref>Pollen 'Gunnery' lk. 23 </ref>. Pollen proovis valmistada kombineeritud mehaanilist arvutit ja plotteri ehk automaatjoonesti tulistamise täpsuse suurendamiseks. Hiljem ta lisas güroskoobi, kuigi esimesed güroskoobid ei olnud piisavalt täpsed selle ülesanne täitmiseks. Vaatamata sellele, et esimesed katsed ei olnud positiivse tulemusega, Pollen jätkas oma tööd.
Samal ajal meeskond juhitud Dreyeriga valmistas oma süsteemi, mis sai rohkem populaarsust Suurbritannia laevastikus, mida hiljem nimetatid MARK IV*. Seda süsteemi oli kasutatud suurtel hulgal Esimese Maailmasõja laevadel ja oma populaarsust süsteem sai tänu võimalusele erinevatele suurtükimeeskonnale sihtima koos ja kombineerida oma lasku. Seda süsteemi kasutati laevadel, mis olid ehitatud enne aasta 1927, kuni süsteemi vahetati teisele nimega „Admiralty Fire Control Table”<ref>Cooper, Arthur. [http://ahoy.tk-jk.net/GentlemansCordite/AglimpseatNavalGunnery..html ''A Glimpse at Naval Gunnery.''] Ahoy: Naval, Maritime, Australian History.</ref>.
Kauguse leidmise süsteemid olid mitu korda uuendatud ja Teise Maailmasõjaks nemad said tähtsaimaks osaks kogu tule kontrollivas süsteemis. Sellel ajal veel üheks tähtsaks uuenduseks sai integreerimine süsteemisse radari, mis andis võimalust tulistada efektiivselt ka öösel ja rasketes ilma tingimustes.
37. rida:
Pärast Teist Maailma Sõjast uuendati suurtükitornid, mis nüüd olid kontrollitud arvuti kaudu ja seega suurtükimürsu laadimine ja teised tulistamiseks valmistamise protsessid olid automatiseeritud.
Viimane sõda, millal kasutati analoogarvutid tule kontrollivas süsteemis, vähemalt USA laevastikus, oli Lahesõda<ref>.[http://www.dogtagsrus.com/p-38%20can%20opener%20articles.htm ''Older weapons hold own in high-tech war.''] ''Dallas Morning News''. 1991-02-10. Vaadatud 30.05.2016.</ref>.
| |||