|
Aastal [[1971]] kuulutas Ida-Pakistan end iseseisvaks [[Bangladesh]]i vabariigiks.
''
'''Pakistani poliitiline ajalugu'''''
Pakistani poliitiline ajalugu (Urdu keeles: پاکستان کی سیاسی تاريخ) on Pakistani poliitiliste sündmuste, ideede, liikumiste ja juhtide narratiiv ning analüüs. Pakistan saavutas iseseisvuse Suurbritanniast 14. augustil 1947, kui Briti-India jaotati Suurbritannia poolt regioonis, millele on tavaliselt viidatud kui Lõuna-Aasiale. Oma iseseisvumisest saadik on olnud Pakistanil värvikas, samas kohati keeriseline ajalugu, millele on tihti iseloomulik olnud sõjaseisukorras viibimine ja ebaefektiivsed valitsused.
'''Iseseisvumiseelne periood'''
Pakistani Liikumine, nagu see tuntuks sai, baseerus kahe rahvuse teooria põhimõttel ja seadis sihiks luua eraldi kodumaa moslemitele Lõuna-Aasias. See liikumine oli tajutud või tõelise alla surumise vastu, mida moslemid tundsid aina enam politiseeritud hindu enamuse poolt.
'''Parlamentaarne demokraatia'''
Peale iseseisvumist sai Liaquat Ali Khanist esimene peaminister ja Jinnahist esimene kindralkuberner. Pakistan koosnes kahest tiivast, Lääne-Pakistanist ja Ida-Pakistanist. Liaquati valitsus koos kõigi järgnevate valitsustega esimesel kümnendil peale iseseisvumist seisis vastamisi tõsiste raskustega nii Ida- kui Lääne-Pakistani efektiivselt juhtimisel, mis viis lõpuks sõjaväelise riigipöördeni aastal 1958. India ja Pakistani vaheline sõda 1947. aastal sai alguse Kashmiri piirkonnas. Nii Liaquat kui Jinnah olid otsusekindlad, et lõpetada mässud ning pagulasprobleemid ja üles seada efektiivne administratiivsüsteem riigi jaoks. Liaquat Ali Khan tegi Pakistani välispoliitikale nurgakivi pannud tööd, kui algatas ettepaneku põhiseaduse sõnastamiseks. Ta esitles eesmärkide resolutsiooni, eelmängu tuleviku põhiseadustele seadusandlikus assamblees. Koda andis selle edasi 12. märtsil 1949. Seda on kirjeldatud kui Pakistani konstitutsioonilise ajaloo „Magna Cartat“. Nii Ameerika Ühendriigid kui NSV Liit saatsid kutse Liaquat Ali Khanile. Khan aga otsustas esmalt sooritada hea tahte külaskäigu USA-sse. Seda tajuti Moskva poolt kui keeldumist ja viis sügavate vaenulike tagajärgedeni. Khan tahtis, et Pakistan jääks Külmas sõjas neutraalseks, nagu oli deklareeritud 3 päeva pärast Pakistani iseseisvumist, kui ta kuulutas, et Pakistan ei vali pooli rahvuste vahelistes ideoloogilistes konfliktides. Khan püüdis hiljem külastada NSV Liitu, kuid kuupäevad hea tahte visiidiks ei võtnud Nõukogude Liidu poolt kuju.
Samal aastal kuulutas Jinnah Pakistani ametlikuks keeleks urdu keele. See sütitas protestilaine Ida-Pakistanis (varasemalt Ida-Bengal), kus bengali keelt rääkis enamus populatsioonist. Jinnahil oli probleeme ka Pakistani armee eest vastutava komandöri, kindral sir Douglas Graceyga, kes keeldus kuuletumast Jinnahi käskudele. Kindral Gracey väitis, et Jinnah kindralkubernerina esindab Briti krooni, mida Gracey ise oli määratud esindama. Seepärast ei saatnud ta vägesid Kashmiri regiooni. Jinnah oli vastakuti probleemidega ka õhujõudude eest vastutava komandöri, asemarssal Richard Atcherleyga ja mereväe tagala eest vastutava admiralist komandöri James Wilfred Jeffordiga, kes samuti keeldusid allumast Jinnahi poolt püstitatud korraldustele.
Khani ametisoleku ajal nõustusid India ja Pakistan lahendama Kashmiri vaidlusküsimuse läbi ÜRO jõupingutuste rahumeelsel viisil. Vastavalt sellele kokkuleppele jõustus relvarahu Kashmiris 1. jaanuarist 1949. Otsustati, et ÜRO järelvalve all viiakse läbi vaba ja erapooletu rahvahääletus.
1948. aastal Jinnah suri ja suur probleem religioossete vähemusgruppidega lõi 1949. aasta lõpus ja 1950. aasta algul lõkkele. Militaristid Jamiat Ulema-e-Pakistani erakonnast hakkasid ründama vähemusi Lääne-Pakistanis, mis hiljem pääses India koosseisu. Tajudes järjekordse sõja ohtu Indiaga kohtus Khan India peaministri Jawaharlal Nehruga, et alla kirjutada Liaquat-Nehru paktile 1950. aastal. Pakt oli katse parandada suhteid ja vähendada pingeid India ja Pakistani vahel ning kaitsta usulisi vähemusi mõlemal pool piire.
Ida-Pakistanis saavutas Bengali Keele Liikumine oma haripunkti 21. veebruaril 1952, kui politseinikud ja sõdurid avasid tule Dhaka Meditsiinikolledži lähedal õpilaste vastu, kes protesteerisid selle eest, et bengali keel saavutaks võrdse staatuse urdu keelega. Mitmed meeleavaldajad tapeti ja liikumine saavutas edaspidi toetuse üle Ida-Pakistani. Hiljem nõustus valitsus andma bengali keelele võrdse staatuse Pakistani riigikeelena – õigus, mis hiljem vormistati seadusena 1956. aasta konstitutsioonis.
'''1951. aasta riigipöördekatse'''
1951. aastal nurjas Military Intelligence’i (MI) üldkindral Syed Shahid Hamid kindralmajor Akbar Khani poolt planeeritud riigipöördekatse, seejärel arreteeriti Kindralite Peakorteri (GHQ) üldasjade juht koos mitmete Pakistani sõjaväe ohvitseridega. See oli esimene vandenõu hääletamise läbi võimule pääsenud valitsuse vastu. Selle vandenõuga olid seotud 11 sõjaväelist (armee) ohvitseri ning 4 tsiviilisikut. Vandenõuga oli kaasa arvatud ka märkimisväärne poeet ja intellektuaal Faiz Ahmad Faiz, kes oli seotud ka Pakistani kommunistliku parteiga. Vahepeal jäi Pakistani sõjaväe eest vastutav peakomandör ja kaitseminister Iskandar Mirza lojaalseks Liaqat Ali Khanile. Peale 18-kuust salajast kohtuprotsessi võeti kindralmajor Khan ja Faiz Ahmed Faiz mõlemad kinni ja neile määrati pikk vanglakaristus. Nende kaitseadvokaat oli tähelepanuväärne Bengali moslemist poliitik Huseyn Shaheed Suhrawardy. Kui Suhrawardyst sai 1957. aastal Pakistani peaminister leevendas ta enamuste vandenõulaste karistust.
===Haldusjaotus===
| 