Pakistan: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
65. rida:
1948. aastal Jinnah suri ja suur probleem religioossete vähemusgruppidega lõi 1949. aasta lõpus ja 1950. aasta algul lõkkele. Militaristid Jamiat Ulema-e-Pakistani erakonnast hakkasid ründama vähemusi Lääne-Pakistanis, mis hiljem pääses India koosseisu. Tajudes järjekordse sõja ohtu Indiaga kohtus Khan India peaministri Jawaharlal Nehruga, et alla kirjutada Liaquat-Nehru paktile 1950. aastal. Pakt oli katse parandada suhteid ja vähendada pingeid India ja Pakistani vahel ning kaitsta usulisi vähemusi mõlemal pool piire.
Ida-Pakistanis saavutas Bengali Keele Liikumine oma haripunkti 21. veebruaril 1952, kui politseinikud ja sõdurid avasid tule Dhaka Meditsiinikolledži lähedal õpilaste vastu, kes protesteerisid selle eest, et bengali keel saavutaks võrdse staatuse urdu keelega. Mitmed meeleavaldajad tapeti ja liikumine saavutas edaspidi toetuse üle Ida-Pakistani. Hiljem nõustus valitsus andma bengali keelele võrdse staatuse Pakistani riigikeelena – õigus, mis hiljem vormistati seadusena 1956. aasta konstitutsioonis.
'''1951. aasta riigipöördekatse'''▼
▲'''1951. aasta riigipöördekatse'''
1951. aastal nurjas Military Intelligence’i (MI) üldkindral Syed Shahid Hamid kindralmajor Akbar Khani poolt planeeritud riigipöördekatse, seejärel arreteeriti Kindralite Peakorteri (GHQ) üldasjade juht koos mitmete Pakistani sõjaväe ohvitseridega. See oli esimene vandenõu hääletamise läbi võimule pääsenud valitsuse vastu. Selle vandenõuga olid seotud 11 sõjaväelist (armee) ohvitseri ning 4 tsiviilisikut. Vandenõuga oli kaasa arvatud ka märkimisväärne poeet ja intellektuaal Faiz Ahmad Faiz, kes oli seotud ka Pakistani kommunistliku parteiga. Vahepeal jäi Pakistani sõjaväe eest vastutav peakomandör ja kaitseminister Iskandar Mirza lojaalseks Liaqat Ali Khanile. Peale 18-kuust salajast kohtuprotsessi võeti kindralmajor Khan ja Faiz Ahmed Faiz mõlemad kinni ja neile määrati pikk vanglakaristus. Nende kaitseadvokaat oli tähelepanuväärne Bengali moslemist poliitik Huseyn Shaheed Suhrawardy. Kui Suhrawardyst sai 1957. aastal Pakistani peaminister leevendas ta enamuste vandenõulaste karistust.
| |||