Ava peamenüü

Muudatused

Eemaldatud 37 baiti ,  3 aasta eest
P
link par (+masintoim) using AWB
'''Ristisõjad''' ehk '''ristiretked''' olid alates [[11. sajand]]ist [[katoliku kirik]]u organiseeritud või suunatud ning [[Rooma paavst]]i sanktsioneeritud sõjakäigud väljaspoole [[Rooma Katoliku kirik]]u [[kristlus|kristlikku]] [[kultuur]]iruumi ristiusu levitamiseks või kaitseks.
 
Ristisõdade ajajärgul (1096–1291) oli selle algne deklareeritud eesmärk [[Püha Maa]] ehk [[Palestiina]] vabastamine [[islam]]i ülemvõimust, mida katoliku kirik ja paavstid soovisid, kuid osa ristisõdu olid suunatud pärast muhameedlaste tugevnenud rünnakud ristisõdijate vastu ja nende positsiooni ebakindlamaks muutumisel Pühal Maal, ka kristlaste vastu, näiteks [[Neljas ristisõda|Neljandas ristisõjas]] rüüstasid ristisõdijad [[Konstantinoopol]]it, [[albilaste sõjad]] olid suunatud Lõuna-[[Prantsusmaa]] [[katarid|katarite]] vastu.
 
Ristiretki võeti ette ka [[Läänemeri|Läänemere]] ümbruse ristiusustamata rahvaste vastu ning ka [[õigeusk|õigeusuliste]] slaavlastega asustatud [[Novgorod]]i piirkonnas ([[Jäälahing]]). Paavst [[Innocentius III]] kinnitas pattude täielikku andestamist Liivimaa ristisõdijaile ja võrdsustas [[Vana-Liivimaa]] [[palverännak]]u [[Jeruusalemm]]a teekonnaga.
 
{{Sõjaline konflikt
| konflikt = Põhjala ristisõjad
| osa = [[Ristisõjad|Ristisõdadest]]
| pilt =
| pildiallkiri =
| osaline3 = [[vendid]]<br>[[odobriidid]]<br>[[vagrid]]<br>[[polaabid]]<br> [[kašuubid]]<br>[[preislased]]<br>[[Rügen]]i slaavlased<br> [[liivlased]]<br> [[latgalid]]<br> [[eestlased]]<br>[[saarlased]]<br> [[soomlased]]<br> [[kurelased]]<br>
| väejuht1 = [[Rooma paavst]] [[Clemens III]]<br>Lundi peapiiskop [[Anders Sunesen]]<br>Riia peapiiskop [[Albert (Riia piiskop)|Albert]]
| väejuht2 = [[Taani kuningas]] [[Niels III]],[[Valdemar I]]<br>[[Poola kuningakuningas]]s [[Boleslaw III]]<br>[[Rootsi kuningas]] [[Birger jarl]] <br>[[Saksimaa hertsog]] [[Heinrich Lõvi]]
| väejuht3 =
| jõud1 =
Esialgu levis [[ristiusk]] paganate aladele rahumeelse kultuurivahetuse korras, [[Lääne-Euroopa]]s [[5. sajand]]il [[Iirimaa]]le, [[6. sajand]]il [[Frangi riik]]i ja [[7. sajand]]il [[Northumbria]]sse [[Anglosaksi Inglismaa]]l. [[Frangi keiser|Frangi keisri]] [[Karl Suur]]e (768–814) ajal laienes Frangi riik [[Saksi sõjad|Saksi sõdadega]] ja [[Saksimaa ajalugu|Saksimaa]] liidendati Frangi riigiga ja [[saksid]] pöörati [[Germaani mütoloogia|paganlusest]] [[Germaani kristlus|kristlusse]]. Suhtluses [[Bütsants]]i ja [[Ida-Rooma]] riigiga võttis [[Esimene Bulgaaria tsaaririik#Ristiusustamine|Bulgaaria]] vastu [[õigeusk|õigeusu]] Bütsantsilt [[865]]. aastal, [[Kiievi-Vene]] aga [[988]]. aastal.
[[Pilt:Seljuk Empire locator map.svg‎|pisi|300px|Seldžukkide sultanaadi suurim ulatus aastal 1092]]
[[Kesk-Euroopa]]s ja [[Skandinaavia|Skandinaavia maades]] ([[Ansgar (pühak)|Ansgar]]) aga toimus ristiusu levik [[Prantsusmaa]] ja [[Saksamaa]] kaudu ning [[Rooma paavst]]i suunamisel: [[Poola kuningriik]] võttis ristiusu vastu [[966]]. aastal, [[Ungari kuningriik]] kolmkümmend aastat hiljem, [[996]]. aastal. Saksa (ja roomakatoliku usu) mõju idasuunalise levitamise keskuseks oli [[Magdeburgi peapiiskopkond]], mis rajati [[968]]. aastal. [[Taani]] ristiti [[960]]. aastail ja eraldatud [[Island]]i elanikud võtsid ristusu vastu aastal [[1000]]. Umbes samal ajal hakkas ristiusk levima ka [[Norra]]s, kus ta kinnitati riigiusuks [[Olav II Haraldsson]]i valitsemisajal (1016–1028). Umbes samal ajal ristiti ka [[Rootsi]] [[Rootsi kuningas|kuningas]] [[Olaf III Skötkonung]], kuid see ei tähendanud veel, et kogu Rootsi elanikkond oleks meelt muutnud ja ristiusku tunnistanud.
 
Ristiusu lõplikku kinnistumist [[Skandinaavia]]s riiklikul tasandil märgistas [[peapiiskopkond]]ade loomine, mis Taanis toimus [[1104]] ([[Lundi peapiiskopkond]]), Norras [[1152]]. aastal ([[Nidarosi peapiiskopkond]]) ja Rootsis [[1164]]. aastal ([[Uppsala peapiiskopkond]]).
 
Poolas ja Ungaris olid peapiiskopkonnad rajatud vastavalt aastal 1000 ([[Gniezno peapiiskopkond]]) ja [[1001]] ([[Esztergomi peapiiskopkond]]), seega üle sajandi varem. Üleminek [[paganlus]]elt ristiusule ja riikluse areng olid Kesk-Euroopas kulgenud kiiremini kui [[Põhjala]]s, Kesk-Euroopas 10.–[[11. sajand]]il, Põhja-Euroopas 11.–[[12. sajand]]il.
 
[[Läänekirik|Lääne-]] ja [[Idakirik]]u mõjupiirkondade erinevused ei olnud põhimõttelised, kindlaks määratud ja endastmõistetavad. Vähemalt kaks Rootsi kuningat ristiti [[Bütsantsi kirik]]u poolt, nende seas Olof Skötkonung, esimene, kellest kindlasti teada, et ta enne ühtse Rootsi riigi moodustamist valitses [[Skandinaavia poolsaar]]e lõunaosas elavate [[svealased|svealaste]] ning [[götalased|götalaste]] üle.
 
[[Suur kirikulõhe|Lõplikult lahknesid ristiusu kirikud]] [[roomakatoliku kirik|rooma-]] ja [[kreekakatoliku kirik|kreekakatoliku]] ehk lääne- ja idakristluseks [[1054]]. aastal ning 1204. aastal pöörasid seni muhameedlastega võidelnud ristisõdijad oma relvad otseselt idakristlaste vastu, vallutades [[Jeruusalemm]]a asemel [[Konstantinoopol]]i ja hoides seda mitukümmend aastat enda valduses. [[Maarjamaa]] vallutamine oli just alanud. Lääne ristisõjad [[Läänemere ristisõjad|Läänemere piirkonnas]] ei olnud seega mitte üksnes võitlus paganlusega, vaid ka osa võitlusest idakristlusega.
Esimese ristisõja kuulutas välja [[1095]] [[Prantsusmaa]]l [[Clermont]]is [[Rooma Katoliku Kirik]]u [[paavst]] [[Urbanus II]], kes vastas [[Bütsants]]i keisri [[Alexios I]] palvele. Eesmärgiks oli [[moslem]]itest [[Seldžukid|seldžukkide]] väljatõrjumine [[Pühalt Maa]]lt ja [[Jeruusalemm]]ast ning idapoolsete kristlaste vabastamine nende ikke alt. [[1099]]. aasta [[15. juuli]]l vallutati Jeruusalemm ja rajati [[Jeruusalemma kuningriik]] ning ka teisi ristisõdijate riike. 1099. aastal sai [[Bouilloni Gottfried]]ist [[Jeruusalemma kuningas]]. Jeruusalemma kuningriigile allutati [[Antiookia vürstiriik]], [[Tripoli krahvkond]] ja [[Edessa krahvkond]], aga samuti [[Tibeeria]] valitsejad.
 
Ehkki need maad püsisid ristisõdijate käes vähem kui kakssada aastat, oli Esimene Ristisõda äärmiselt tähtis verstapost Eurooplaste [[ekspansioon]]is. See oli ka ainus ristisõda, kus Jeruusalemm vallutati.
 
[[11. sajand]]i esimesel poolel tekkis [[Malta ordu]] vennaskond. Paavst [[Paschalis II]] tunnistas vennaskonda iseseisvana [[1113]]. aastal. Esimesed reeglid kinnitas vennaskonnale paavst Honorius II [[1124]]. aastal. Vennaskond kujundati orduks [[1154]]. Ordu oli ristisõdade ajal [[Jeruusalemma kuningriik|Jeruusalemma kuningriigi]] tähtis sõjalis-poliitiline jõud. [[Ordu]] oli kiriklikult ja sõjaliselt iseseisev jõud ning omas ja valdas lääniõiguse alusel hulgaliselt kinnisvara.
[[Image:Asia minor 1140.jpg|thumb|left|150px|[[Väike-Aasia]] ja [[Palestiina]] 1140. aastal.]]
{{Vaata|Teine ristisõda}}
Teine ristisõda kuulutati välja 1145. aastal, pärast seda kui [[Edessa krahvkond]], üks suurimaid ristisõdijate riike, mis oli rajatud pärast [[Esimene ristisõda|Esimest ristisõda]], langes [[Seldžukid|Seldžuki]] moslemite kätte. Tegemist oli esimese ristisõdijate riigiga, mis langes. Teise ristisõja kuulutas välja paavst [[Eugenius III]], tegemist oli ka esimese ristisõjaga, mida juhtisid Euroopa kuningad. Ristisõdijate väed liikuid läbi [[Bütsants]]i territooriumi ja liikusid [[Anatoolia]]sse. Mõlemad ristisõdijate väed said lüüa [[Seldžuk]]i türklaste poolt. Teine ristisõda oli täielik läbikukkumine ristisõdijatele ja suur võit moslemite jaoks. Selle tulemusel tõusis ka moslemite julgus ristisõdijate ees, mis omakorda viis [[1187]]. aasta Jeruusalemma vallutamiseni, mis omakorda põhjustas Kolmanda Ristisõja [[12. sajand]]i lõpupoolel.
 
Samal ajal algas ka esimene [[Põhjala ristisõjad|Põhjala ristisõdadest]], mille eesmärk oli pöörata paganaid Ida-Euroopas kristlusse. Need sõjad jätkusid veel sajandite jooksul ning nende käigus vallutati ka [[Liivimaa]] ja [[Eesti]].
 
==Kolmas ristisõda, 1189–1192==
Neljas ristisõda oli viimane suur ristisõda, mida otseselt juhtis [[Rooma paavst]]. Hiljem pidid paavstid loovutama suure osa võimust [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] keisrile ja teistele ilmalikele valitsejatele. Hilisemaid ristisõdasid juhtisid konkreetsed monarhid. Augustis [[1198]] kutsus paavst [[Innocentius III]] üles uuele ristisõjale.
[[Pilt:Croisés.jpg|pisi|Ristisõdijad 11.–13. sajandil]]
[[1201]]. (või [[1202]].) aastaks kogunesid ristisõdijad [[Veneetsia|Veneetsiasse]]sse, kuid Püha maa asemel ründasid [[Dalmaatsia]]s asetsevat [[Ungari]] sadamat [[Zadar|Zara]]t, mis varem oli kuulunud Veneetsiale (praegu on seal [[Horvaatia]] linn [[Zadar]]). See oli ristisõja toetamise Veneetsia-poolne eeltingimus. Ungari kuningas [[Imre]] oli [[katoliiklus|katoliiklane]] ning oli otsustanud ristisõjaga ühineda. Hoolimata paavsti keelust soostus enamik ristisõdijaid Zara ründamisega. Zara elanikud olid katoliiklased, kuid ometi vallutati linn lühikese piiramise järel. Selle eest [[ekskommunikatsioon|ekskommunitseeris]] Innocentius III kohe nii veneetslased kui ka ristisõdijad.
 
Talve [[1202]]–[[1203]] veetsid ristisõdijad [[Kérkyra saar]]el, ning veneetslaste kihutamisel planeeriti edasine sõjategevus Bütsantsi vastu, kes oli [[Kolmas ristisõda|Kolmanda ristisõja]] ajal olnud [[Saladin]]i liitlane, ja [[Teine ristisõda|Teise ristisõja]] ajal polnud ristisõdijaid mitte kuidagi aidanud. [[1204]] rünnati linna, veneetslastel õnnestus müürid mere poolt ületada, kuigi varjaagidega tuli pidada väga verist võitlust. Ristisõdijad vallutasid loodes asetseva [[Blachernae]] linnaosa, mida nad kasutasid baasina ülejäänud linna ründamisel. Püüdes end tuleseinaga kaitsta, põletasid nad lõpuks maha suurema osa linnast kui esimesel korral. Lõpuks osutusid ristisõdijad ([[13. aprill]]il [[1204]]) võitjateks ning linnaelanikud tervitasid neid (vähemalt lääne inimeste silmis) kummalisel kombel mitte kui vallutajaid, vaid kui usurpaatoreid. Ristisõdijad ei vaadanud asjale sugugi selle pilguga; nad rüüstasid linna metsikul ja kohutaval kombel kolm päeva ühtejutti. Palju antiikkunstiteoseid varastati või lõhuti. Paljud linnaelanikud tapeti, vägistati või langesid muul kombel vägivalla ohvriks.
 
Bütsantsi riigi olemasolu kuulutasid ristisõdijad lõppenuks. Nagu varem kokku lepitud, jaotati keisririik Veneetsia ning ristisõdijate juhtide vahel. Konstantinoopolisse rajati [[Ladina keisririik]]. Uus keiser rajas uue Ladina keisririigi [[vasallriik|vasallriigi]] [[Tessaloonika kuningriik|Tessaloonika kuningriigi]]. Veneetslased rajasid [[Egeuse meri|Egeuse merre]] Saarestiku hertsogiriigi. Kokkuriisutud rikkused jõudsid peaaegu kõik Veneetsiasse. Bütsantsi põgenikud rajasid oma riigid: [[Nikaia keisririik|Nikaia keisririigi]], mida valitses [[Theodoros I Laskaris]], [[Epeirose despotaat|Epeirose despotaadi]] ja [[Trapesund]]i riigi. [[1261]] vallutasid bütsantslased Konstantinoopoli tagasi.