Feodalism: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Tühistati kasutaja 2001:7D0:843E:DA80:4469:E5C2:DC:25A6 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille teg... |
|||
18. rida:
=== Feodalismi kujunemine ===
Feodalism hakkas kujunema Frangi riigis juba Merovingide ajal, kui valitsejad hakkasid oma sõjaväelastele selleks, et nad üha kallinevat varustust jõuaks muretseda ja säilitada, maavaldusi, millelt saadav tulu läks sõjamehe relvastuse soetamiseks ning äraelamiseks. Seda valdust hakati nimetama benefiitsiks. See anti kuninga sõjamehele eluaegseks kasutamiseks, pärandamist poldud esialgu ette nähtud. Karl Suure ajal ning osaliselt varemgi muutus olukord tunduvalt, kui armeesse oli vaja põhiliselt ratsaväelasi. Sõjaratsude pidamine ja nendega kaasaskäiv relvastus, eriti soomussärgid, olid aga väga kallid. Nii oli vaja hakata veelgi laiemalt sõdalastele välja jagama valduseid. Kujunes feodaalsüsteem, kus sõdur andis ennast valitseja alluvusse, olles kohustatud saadud maa eest isandat truult teenima. Pikapeale muutusid saadud maad pärandatavaks ning nendest kujunesid läänid ehk feoodid. Kuid kas lääniisanda või vasalli surma korral tuli üksteisevahelist truudusvannet alati uuendada. Vasall võis kuningalt saadud maad ka omakorda edasi läänistada, tema vasallid olid truudusevandega seotud aga ainult temaga ja mitte kuningaga, kuid kui kuningas oma vasalli väeteenistusse kutsus, siis pidid sinna minema (kuninga vasalli juhtimisel ja kutsumisel) ka vasalli vasallid.
Varafeodaalne killustumine
=== Feodaalne killustumine ===
Aegamööda delegeeris kuningas üha enam võimu vasallide kätte ning need muutusid temast üha sõltumatumaks. Lisaks sellele leidus palju ka alloodi omanikke, kes polnud maaga vasallivandega seotud ning need, vaid tõotusega kuningaga seotud vasallid, hakkasid üha enam omatahtsi tegutsema. Tekkis feodaalne killustatus, esmalt Prantsusmaal, seejärel üha sügavamalt ka Saksamaal. Inglismaal suudeti seda vältida, kuna üheaegselt nii Inglise kuningas kui ka Normandia hertsogina Prantsuse vasallina olev valitseja teadis, kuidas seda vältida, nimelt pidid kõik Inglise vasallid, sõltumata, kas nad olid otseselt kuninga või mitte, andma truudusvande kuningale. Peale selle hakkas Inglismaal juba 11. sajandil kujunema tsentraliseeritud riigiaparaat, milleni jõudmine oli küll vaevarikas, ent kahtlemata oli Inglismaa kõrgkeskaja algul kõige tugevama kuningavõimuga riik (eriti Henry II ajal).
==Marksistlik käsitlus==
'''Feodalism''' on [[ühiskonnakord]], mis rajaneb [[suurmaaomandus]]el ja maaomanikest ([[mõisnik]]est, [[kirik]]ust, [[riik|riigist]]) sõltuvate [[talupoeg]]ade [[ekspluateerimine|ekspluateerimisel]]. Termin 'feodalism' tuleb sõnast '[[feood]]' (ka 'lään', millest tuleneb mõiste 'läänisüsteem'), mis tähendabki maavaldust. Feodalism hakkas tekkima [[Hiina]]s umbes [[3. sajand]]il, [[Lääne-Euroopa]]s [[5. sajand]]il, [[Venemaa]]l [[9. sajand]]il, [[Eesti]]s [[10. sajand]]il; see arenes kas [[orjanduslik kord|orjanduslik]]ust või [[ürgkogukondlik kord|ürgkogukondlik]]ust korrast. Üldiselt seostatakse feodalismi [[keskaeg|keskajaga]].
Feodalism soodustas [[tootlikud jõud|tootlike jõudude]] arengut võrreldes orjandusliku korraga, sest talupoegade ja käsitööliste isiklikud väikemajapidamised ning õigus mõningaid [[tootmisvahendid|tootmisvahendeid]] omada tekitasid neis kui tegelikes tootjais huvi oma töö tulemuste vastu. Talupoegade isiklik sõltuvus mõisnikest oli eri maadel ja ajastutel erinev ([[teoorjus]], [[pärisorjus]]). Talupojad pidid maksma [[rent]]i ([[teorent|teo]]-, [[loonusrent|loonus]]- ja [[raharent]]i). Kõige raskem oli talupoegade olukord [[Poola]]s ja [[Hispaania]]s ([[esimese öö õigus]], [[surnud käe õigus]]). Sellega võrreldes oli [[Põhja-Euroopa]]s talupoegade olukord parem.
Maaomandussuhteis kujunes feodaalne hierarhia: [[senjöör]]id [[lään]]istasid maad [[vasall]]idele, need omakorda allvasallidele. Eesõigustatud [[seisus]]ed olid [[vaimulik]]ud ja [[aadel]]. Lääne-Euroopa keskaja suurim maaomanik ja feodaalkorra tugi oli kirik.
Feodalismi varasem järk lõppes [[käsitöö]] eraldumisega [[põllumajandus]]est ning [[linn]]ade kui käsitöö- ja kaubanduskeskuste tekkimisega. Majanduslikult tugevnevais linnades sugenes vastuolu suurkaupmeeste ning [[liigkasuvõtmine|liigkasuvõtjate]] ja [[tsunft]]idesse ([[gild]]idesse) koondunud käsitööliste vahel. Hiljem teravnesid tsunftides endis [[meister|meistrite]] ja [[sell]]ide ning [[õpipoiss|õpipoiste]] suhted. Peeti suuri [[talurahvasõda|talurahvasõdu]]: [[Prantsusmaa]]l ja [[Inglismaa]]l [[14. sajand]]il ([[Jacquerie]], [[Wat Tyleri ülestõus]]), [[Saksamaa]]l [[16. sajand]]il, Venemaal [[17. sajand|17.]]-[[18. sajand]]il.
Eesti suurim feodalismivastane väljaastumine oli [[1343]]-[[1345]] toimunud [[Jüriöö ülestõus]]. Talurahvas [[sunnismaisus|sunnismaistati]] siin 14.-[[15. sajand]]il, [[pärisorjus]] oli raskeim 18. sajandil ja [[19. sajand]]i alguses ([[Roseni deklaratsioon]]).
Juba 14. sajandil hakkasid feodaalkorra rüpes tekkima kapitalistlikud tootmissuhted. Asutati [[manufaktuur]]e, 16. sajandi oli neid juba kogu Lääne-Euroopas. [[Kaubandus]]se kogunenud [[kapital]] liikus [[tööstus]]se, liigkasuvõtjaist said [[pankur]]id, hakkas tekkima [[maakodanlus]]. Koos majanduse arenguga hoogustus [[klassivõitlus]]. Feodaalkord kaotati kodanlike [[revolutsioon]]ide tulemusena Inglismaal 17. sajandil, Prantsusmaal 18. sajandil, Saksamaal ja Venemaal 19. sajandil, Hiinas [[20. sajand]]il, kuid feodalismi sugemeid säilis paljudel maadel kauem, mitmel mahajäänud maal on neid tänapäevalgi.
[[Kategooria:Feodalism]]
[[Kategooria:Sotsiaalfilosoofia]]
| |||