JPEG: erinevus redaktsioonide vahel

JPEG kasutab kadudega pakkimise meetodit, mis põhineb diskreetsel koosinusteisendusel (''discrete cosine transform'', DCT). See teisendus viib iga välja ruumivallast sagedusvalda. See on pidev mudel, mis põhineb psühhovisuaalsel süsteemil ja jätab välja kõrgsagedusliku informatsiooni ehk teravad üleminekud erksuses ning värvitoonis. Sagedusvallas informatsiooni vähendamise protsessi nimetatakse kvantimiseks. Lihtsamalt on kvantimine protsess, kus vähendatakse arvude mõõtkava (kus iga arv kordub erinevalt) väiksemaks mõõtkavaks. Sagedusvalda kasutatakse, sest see sisaldab kõrgsageduslikke koefitsiente, mis panustavad pildile üldiselt vähem kui muud koefitsiendid, kuid sellised väiksed väärtused on hea pakkimisvõimalusega. Kvantiseeritud koefitsiendid reastatakse ja pakitakse kadudeta väljund bitivoogu (kaod tekivad kvantimisel). Enamus tarkvara rakendusi, kus JPEG standardit kasutatakse, lubavad kasutajal kontrollida pakkimise määra (ja veel mõnda parameetrit), lubades nii kasutajal kvaliteedi ja faili suuruse suhet muuta. Manusrakendustes (nagu miniDV, mis kasutab sarnast DCT-pakkimise mudelit) on parameetrid juba valitud ja fikseeritud.

Pakkimise meetod on tavaliselt kadudega, mis tähendab, et osa informatsiooni pildi originaalist on kadunud ja seda ei saa taastada. Kadudeta valikut, mis on standardis olemas, ei toetata laialdaselt. Viimasel juhul kasutatakse lihtsalt jooksu-pikkuse (''run-length encoding'', [[RLE]]) -ja [[Huffmani kodeerimine|Huffman]] kodeeringut.