Tulejuhtimissüsteem: erinevus redaktsioonide vahel

==Laevade tule kontrolliv süsteemid==

 

 

Enne 19. sajandi kaugus laevade vahel pidi olema mitte rohkem kui 50 meetrit, mis oli maksimaalne kaugus efektiivseks tulistamiseks. Aga 19. sajandi teisel poolel tehnilised uuendused andsid võimalust suurendada relvade maksimaalset tulistamise kaugust. Kauguse suurendamine tõi kaasa probleemi sihtimisega, mis oli raskendatud ka sellega, et laev, mille kiirus uue aurumootori tõttu oli ka palju suurem, pidi liikuma samal ajal. See probleem oli lahendatud güroskoobiga, millega oli võimalik sihtida liikuva laeva peal. See, omakorda, tõi esile võimalust suurendada relvade kaliibri ja tulistamise kaugust veelgi rohkem. Raskeimaks protsessiks sai vaenlaslaeva leidmine.

Samal ajal meeskond juhitud Dreyeriga valmistas oma süsteemi, mis sai rohkem populaarsust Suurbritannia laevastikus, mida hiljem nimetatid MARK IV*. Seda süsteemi oli kasutatud suurtel hulgal Esimese Maailmasõja laevadel ja oma populaarsust süsteem sai tänu võimalusele erinevatele suurtükimeeskonnale sihtima koos ja kombineerida oma lasku. Seda süsteemi kasutati laevadel, mis olid ehitatud enne aasta 1927, kuni süsteemi vahetati teisele nimega „Admiralty Fire Control Table”.

 

 

Teiseks Maailmasõjaks oli muudetud ka informatsiooni jagamine. Eelnevalt oli olemas üks peamine jaam, mis oli kõrge metalliline struktuur, kust iga suurtüki meeskonna sai informatsiooni sihtimise kohta. Nüüd, aga, mõnede laevade hiiglaste suuruste tõttu, igal suurel suurtükitornil ja/või lähedaste suurtükimeeskondade jaoks oli olemas oma iseseisev vaatlemistorn, millega kogu laeva relvade tulistamise täpsus sai palju suuremaks. Aga suured peamised vaatlemistornid ei olnud üldse ära kadunud, kuna seal oli parim vaatlemiskoht ja relvade tulistamisest mõju oli minimaalne. Peamiste vaatlemistornidel oli üks suur puudus – nende kaitse ei olnud piisav, et hoida suurtükimürsu lööki.

 

 

 

Pärast Teist Maailma Sõjast uuendati suurtükitornid, mis nüüd olid kontrollitud arvuti kaudu ja seega suurtükimürsu laadimine ja teised tulistamiseks valmistamise protsessid olid automatiseeritud.

 

 

 

Kõik tänasepäevased arvutid on digitaalsed ja nende arvutuskiirus on väga suur. Tänu sellele väga palju mürsule mõjutavad faktorid võivad olla sisestatud arvutisse, et leida optimaalseima nurga tulistamiseks. Need faktorid on tuule kiirus ja suund, õhu tihedus, relva ülekuumenemisega põhjustatud määramatused sihtimisel ja mõned teised. Selleks igale platvormidele pannakse niipalju sensoreid, kui on võimalik, mille hulgas võivad olla sonar, radar, infrapunases spektris töötavad sensorid, laaserkaugusmõõdikud, anemomeetrid, termomeetrid ja baromeetrid.