Vaimõisa mõis: erinevus redaktsioonide vahel

Esimesed teated Vaimõisa mõisast pärinevad [[1476]]. aastast. Sel ajal [[Farensbach]]idele kuulunud mõisa keskuseks oli tõenäoliselt [[vasallilinnus]]<ref name="Mõisaportaal"/>. Veel praegu viitavad suhteliselt varastele ehitusetappidele härrastemajas omaaegsetele vasallilinnustele omane ruumijaotus ning esimesel korrusel osaliselt säilinud arhailine võlvidesüsteem{{lisa viide}}.

 

 

Pärast [[Vabadussõda]] jäid mõisasüdame maad ja hooned Kängseppadele, kelle valdusse jäid mõisahoone ja 50-hektariline talu kuni 1920. aastate lõpuni. [[1933]] sai Vaimõisa omanikuks Peeter Oha, kes suurendas mõisa maad 120 hektarini. Mõis oli tema käes kuni [[1940]]. aasta juunipöördeni. Peeter Oha küüditati [[Siber]]isse, kuid tema noor abikaasa jäi Eestisse ning lahkus [[1944]] Läände. Pärast sõja lõppu [[1945]]. aastal läksid mõisa hooned ja maad [[Vaimõisa põhikool]]ile ning kolhoosile. Kool töötas peahoones kuni 1970. aastate alguseni, mil see suleti. 1990. aastate alguses tagastati mõis Peeter Oha seaduslikele pärijatele. Mõis on eravalduses.

Kahekorruselise kelpkatusega [[varaklassitsism|varaklassitsistliku]] peahoone ehitust alustati 1790. aastatel ning lõpetati [[1819]]. peahoone esifassaadil on [[frontoon|kolmnurkfrontoon]]iga kesk[[risaliit]]. Viiluväljal on Nasackinite vapp. Säilinud on klassitsistlikud välisuksed. Idapoolsel otsauksel on 20. sajandi algusest pärit varikatus. Esimesel korrusel on avar [[vestibüül]], saal jt [[anfilaad]]sed esindusruumid on teisel korrusel.

 

 

Mõisahooneid seob kompleksi korrastatud park: idapoolne vabakujunduslik osa on valdavalt 19. sajandi keskpaigast, läänepoolne on varasem, ilmselt endine hilisbarokne [[regulaarpark]]. Mõisa ümbruses olnud paljudest hiiekohtades on tänaseni säilinud nn Hiielepik.

 

==Välislingid==

 

{{Märjamaa kihelkond}}

[[Kategooria:Märjamaa kihelkond]]