Telefon: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
P viide |
||
17. rida:
Tavaline lauatelefoni süsteem kannab mööda telefoniliini, mis koosneb kahest üksteise ümber keeratud isoleeritud vaskjuhtmest, nii audio- kui ka kontrollsignaale. Skeemil on antud juhtmepaar tähistatud C-ga. Süsteem koosneb kolmest põhi-komponendist: kellast, lülitist ja numbrilauast või -kettast. Kell, lamp või sumisti (A7) teavitab kasutajat sissetulevast kõnest. Lüliti teavitab kõnekeskust, et kasutaja on telefonitoru üles tõstnud, et kas vastata kõnele või uut kõnet alustada. Kui kasutusel on numbrisisestamise mehhanism, siis kasutaja saab selle abil numbri valida, mis edastatakse kõnekeskusele, teavitades neid numbrist, millele soovitakse helistada. Kuni 1960-ndate aastateni kasutati peaaegu alati ainult ketasvalimise tehnoloogiat, mille numbritiku abil valimine hiljem välja vahetas (A4). Numbristiku kasutamise tegi võimalikuks kahe-toonilise mitme-sagedusliku signaliseerimise (inglise k ''dual-tone multi-frequency signaling'') kasutuselevõtt.
<ref>[http://electronics.howstuffworks.com/telephone1.htm How Telephones Work]</ref>
<ref>[http://www.explainthatstuff.com/telephone.html Telephones]</ref>
==Ajalugu==
Enne elektrilise telefoni leiutamist kasutati sõna “telefon” teiste leiutiste jaoks ning isegi mitte kõik selle varasemad uurijad ei nimetanud seda telefoniks.
|