Jaapan: erinevus redaktsioonide vahel

Peaaegu kõik jaapani koolilapsed õpivad koolis [[inglise keel]]t alates 7. kooliaastast, seega keskharidusega jaapanlane on seda õppinud 6 aastat. Sellele vaatamata on jaapanlaste inglise keele oskus väga vilets. Ei maksa loota, et teil õnnestub tänaval kellegi käest inglise keeles näiteks teed küsida või taksojuhile selgeks teha, kuhu te sõita soovite. Jaapanlastel pole lihtsalt võõrkeeli vaja – põhirahvus moodustab 98% elanikkonnast ja ülejäänud 2% on peaaegu kõik juba mitu põlve seal elanud korealased, hiinlased jt. Aasia rahvused. Et Jaapani rahvaarv on üle 125 miljoni, siis tõlgitakse praktiliselt kogu vajalik ja huvipakkuv kirjandus jaapani keelde. Ka eesti autorite teoseid (näiteks [[Jaan Kross]]) on tõlgitud [[jaapani keel]]de läbi poola keele.

Väga palju aega ja energiat kulub jaapani koolis emakeele õppimisele. Eriti raskeks teeb asja see, et jaapanlased kasutavad kirjamärkidena Hiinast üle võetud kirjamärke (''[[kanji]]'').

Hieroglüüfid tulid Jaapanisse 6. sajandil, kui Hiinast toodi esimesed budistlikud [[suutra]]d. Jaapani keel aga erineb suuresti [[hiina keel]]est, nii et lisaks hieroglüüfidele võeti aja jooksul kasutusele ka kaks silpkirjasüsteemi – [[hiragana]] ja [[katakana]]. Kummaski süsteemis on 46 märki, mille abil saab jaapani keelt häälduse järgi üles kirjutada. Esimeses klassis alustavadki lapsed kirjatarkuse õppimist hiragana ja katakana juurest, hiljem õpitakse vähehaaval juurde hieroglüüfe. 6. klassi lõpuks peab selgeks saama ''ca'' 950 hieroglüüfi (''kyoiku-kanji''), 9. klassi lõpuks tuleb omandada kõik 2000 hieroglüüfi, mis on Haridusministeeriumi poolt heaks kiidetud trükisõnas kasutamiseks.