Kadrioru loss: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
16. rida:
Nimi Katharinenthal ([[Kadriorg]]) võeti senise ''Fonnenthal''i asemel kasutusse alles [[1740. aastad|1740. aastatel]].
1754. aastal sai peahoone ülakorrus tulekahjus kannatada ning taastamistööde käigus asendati varasem kivikatus plekiga.<ref name=":4" />
18. sajandi keskel lasi keisrinna [[Anna Ivanovna]] viia raidkujud ja purskkaevud lossipargist [[Peterhofi palee]] parki ning Kadrioru loss jäi edaspidi kasutamata ja hooletusse.
1773. aastal toimus küll lossis ulatuslik remont, kuid ülakorruse lagede stukkdekoori taastamisest loobuti.<ref name=":4" />
Kadrioru lossi paremad päevad saabusid pärast keiser [[Aleksander I]] külaskäiku Tallinna [[1804]]. aastal, misjärel anti korraldus [[Eestimaa kuberner]]ile korrastada loss ja ehitati praeguse [[Lydia Koidula tänav|Koidula tänava]] äärde lossi ülevaataja elumaja, kus tänapäeval asub [[Eduard Vilde Muuseum]], kuid aja jooksul jäi loss jälle keisriperekonna tähelepanuta.
1827. aasta ümberehituste käigus kaotas lossi peosaal oma glasuurkividest põranda ning paljud ruumid oma stukkdekoori ja kaminad.<ref name=":4" />
[[1837]]. aastal külastas Tallinna uus Vene keiser [[Nikolai I]], kes andis korralduse loss korrastada ning andis lossi Eestimaa kuberneri suveresidentsiks.
43. rida ⟶ 49. rida:
Kadrioru loss kuulub laiemas plaanis Peterburi arhitektuurikoolkonda ning samad välismaised ja vene arhitektid ning meistrid olid kaasatud ka [[Peterburi|Peterburis]], [[Kroonlinn|Kroonlinnas]], [[Peterhof|Peterhofis]], [[Strelna|Strelnas]] ja mujal tsaari losside loomises.<ref>Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 27. </ref>
Peahoone koosneb keskosast ja kahest tiibhoonest, mis on omavahel terrassidega ühendatud. Ehitustöid alustati tiibhoonetest. Lossi põhiplaan on sümmeetriline ning jälgib üldkujult Itaalia ''[[casino]]''-tüüpi [[Villa|villade]] eeskuju. Loss on paigutatud tõusvale pinnale ning lossi esikülg on kolmekorruseline, tagafassaad kahekorruseline. Lossi madalamad tiibhooned on ühekorruselised.<ref name=":4">Raam, Villem (üldtoimetaja). Eesti arhitektuur, 1. köide: Tallinn. Tallinn: Valgus, 1993, lk 280.</ref>
[[Fassaad|Fassaadil]] on kasutatud pea- ja ülakorrust ühendava [[Kolossaalpilaster|kolossaalpilastri]] motiivi. [[Pilaster|Pilastreid]] jätkavad soklikorrusel kuldsete [[Orvand|orvanditega]] kaunistatud [[Liseen|liseenid]]. Lossi eenduvad tiivad ning [[auhoov]] on prantsusepärased.<ref name=":0">Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 30.</ref><ref name=":4" />
Hoone keskosa rõhutavad eenduva [[Keskrisaliit|keskrisaliidi]] ette paigutatud [[Order|toskaana orderis]] kujundatud sammasrõdu, kolm erikujulise [[Framuug|valgmikuga]] [[Vestibüül|vestibüüliust]] ning rikkalik krohvdekoor. Uste kohal asuvate inimnäoga [[Maskaroon|maskaroonide]] autoriks peetakse lossikujur Salomon Zeltrechti.<ref>Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 58.</ref>
70. rida ⟶ 76. rida:
Peasaali lage kaunistavad ka neli sümboolset plafooni koos ladinakeelsete lausungitega. Viljavihk kui suve ja viljakuse, aga ka ühtsuse sümbol, kannab kirja "VITAE MELIORIS IN USUM" ("parema elu jaoks"), punane roos kirjaga "JUNCTA ARMA DECORI" ("iluga ühendatud relvad") kujutab endast kevade tunnust või komplimenti Katariina I-le. Lilleaiapoolses lae osas paiknev [[liilia]] sõnumiga "CANDORE OMNIA VINCIT" ("puhtusega on kõik võidetav") on traditsiooniline Neitsi Maarja sümbol, ilmalikus kontekstis aga ka kuninglikkuse ning suve tähis. Neljandal plafoonil on kujutatud pääsukest kui kevadekuulutajat koos lubadusega "ET TEMPORA LAETA REDUCIT" ("ja toob tagasi paremaid aegu").<ref>Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 78-79.</ref>
Peasaali algne põrand oli laotud glasuurkividest mustvalgeruudulisena, hilisemate ümberehituste käigus see aga asendati puitpõrandaga.<ref name=":4" />
==== Teised ruumid ====
79. rida ⟶ 87. rida:
Kadrioru lossi fuajees asub vanakreeka marmorkuju [[Milo Veenus]]e koopia, mille valmistas 1858. aastal [[Itaalia marmor]]ist Euroopas väga kõrgelt hinnatud [[Neoklassitsism|neoklassitsistlik]] skulptor [[Antonio Canova]].
Lossi peasaaliga külgnev '''banketisaal''' pärineb 1930ndate aastate ulatuslikest ümberehitustest ning püstitati arhitekt [[A. Vladovski]] kavandite järgi algse tagafassaadi ette.<ref name=":4" />
==Lossipark==
89. rida ⟶ 99. rida:
Kahjuks lihtsustati arhitekt Michetti kavandatud projekti märgatavalt ning osa plaanitust jäi kohalike materjalide poolt seatud piirangute tõttu rajamata.<ref>Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 53.</ref>
Lossi regulaarne park on täielikult kaotanud oma algse ilme. Alumine aed on nüüdseks muutunud metsapargiks.<ref name=":4" /> Pargi keskosa oli plaanis taastada Itaalia-Prantsuse regulaarpargi kujul, kuid see ei teostunud. Kuni 18. sajandi lõpuni pargisasuvaid puid pügati, kuid enam seda ei tehta.
18. sajandi
== Kõrvalhooned ==
Kadrioru lossi ülalpidamiseks omandas Peeter I [[Aruküla mõis (Harju-Jaani)|Aruküla]], [[Peningi mõis|Peningi]], [[Kostivere mõis]]a ja teised ja kinkis need Jekaterinale [[apanaaž]]iks. Lossi juurde rajati lossi ehitajatele ja teenijaskonnale [[Kadrioru sloboda]], [[Kadrioru park|pargist]] edelapoole oja äärde ning seal asusid majad kahes reas koos juurviljaaedadega. Pargiväravate juures lõunas (tänapäeva [[Weizenbergi tänav]] kohal) asus nn vahimaja, põhjas aga puhkemaja. Lossi majandushooned: köök, aidad ja [[jääkelder]] asusid lõunas, teisel pool tänapäeva Weizenbergi tänavat. Lossi tallid asusid kunagise [[Noortepark|Noortepargi]] alumise sissepääsu lähedal, [[sepikoda]] asus vahimaja taga (tänapäevaks hävinenud).
Arvukaist kõrvalhooneist säilinud on Peeter I maja, lustla, vahimajast ümber ehitatud külalistemaja, köögimaja ning jääkelder, samuti lossivalitseja elamu.<ref name=":4" />
==Vaata ka==
| |||