Sünesteesia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
1. rida:
{{keeletoimeta}}
'''Sünesteesia''' (tuleb kreeka keelest σύν ''syn'', "koos" ja αἴσθησις ''aisthēsis'', "taju"; mitmiktaju) on neuroloogiline fenomen, mille korral ühe sensoorse või tunnetusliku juhttee stimuleerimine viib automaatse, mittetahtliku elamuseni teises sensoorses või tunnetuslikus juhttees.<ref name=":0">[1][2][3][4]</ref><ref name=":1">[2]</ref><ref name=":2">[3]</ref><ref>[4]</ref> Inimesi, kes
Teaduslikus käsitluses on sünesteesia erinevaid vorme vähe uuritud.<ref name=":3">[5]</ref> Sünesteesia teadlikkus varieerub inimeseti.<ref>[6]</ref> Sünesteesia oli intensiivselt uuritav teema 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, kuid 20. sajandi keskpaigaks oli see valdkond teadusmaastikul hüljatud.<ref>[7]</ref>
Psühholoogiline käsitlus on näidanud, et sünesteetilistel kogemustel võivad olla suured käitumist mõjutavad tagajärjed ning neuroloogilised ajupildid on tuvastanud mustrite erinevusi aju tegevuses.<ref>[8]</ref>
11. rida:
'''Iseloomulikud tunnused'''
Sünesteesial on kaks avaldumise vormi: projekteeriv (''projecting'') sünesteesia ja assotsiatiivne (''associative'') sünesteesia. Need inimesed, kes projekteerivad, näevad tegelike värve, vorme või kujundeid, kui toimub tunnetus. Assotsiatiivsed sünesteedid tunnevad tugevaid mittetahtlike seoseid stiimuli ja tunnetuse vahel. Näiteks kõige tavalisem vorm on kroomteesia (heli värvina), projekteeriv sünesteet võib kuulda trompetit ja näha oranži kolmnurka ning assotsiatiiv kuuleb trompetit ning mõtleb tugevalt, et see kõlab oranžilt.
Tihtipeale ei tea sünesteedid, et nende säärased kogemused on midagi ebatavalist, kuni nad mõistavad, et teistel
Meedias on kajastataud sünesteesiat stereotüüpselt kui meditsiinilist seisundit või neurloogilist hälvet, kuid sünesteedid ise leiavad, et see on justkui anne. Paljud sünesteedid avastavad oma omaduse juba lapsepõlves. Paljud on õppinud seda kasutama ka argielus, näiteks nimede, numbrite jms meelde jätmisel, aga ka
Sünesteetidega tehtud intervjuudest, autobiograafiates ja uurimustest selgub, et sünesteetilised kogemused võivad indiviidide vahel erineda. Näiteks mõned väidavad, et täishäälikud on tugevamalt värvilised, teised aga, et kaashäälikud.<ref name=":4" />
Samuti erinevad sünesteetikute kogemuste intensiivsus, teadlikkus oma kogemustest ning kasutusoskus (mõned oskavad seda rakendada, teised aga mitte).
30. rida ⟶ 29. rida:
Kõige levinum on sünesteesia vorm, kus tähestiku tähed ja numbrid on varjutatud ja värvilised. Tavaliselt on erinevatel sünesteetidel kindlale tähele või numbrile erinevad värvid. Samuti on mõningaid levinumaid variante (nt “A” on tihti punane).<ref name=":4" />
Lapsena ütles Pat Duffy oma isale: “Ma mõistsin, et kirjutada “R”, siis peab esimesena kirjutama “P” ja tõmbama joone selle paunast. Ja ma olin nii
=== Kroomsteesia ===
Teine levinud sünesteesia vorm on helide tunnetamine värvides. Mõnede sünesteetide jaoks võivad
=== Ruumiline jada sünesteesia ===
52. rida ⟶ 51. rida:
Huvi värvilise kuulmise vastu oli juba Antiik-Kreekasse, kui filosoofid küsisid, kas muusika värv on mõõdetav omadus.<ref>[17]</ref> Isaac Newton pakkus välja, et muusika toonid ja värvitoonid omavad sarnaseid järjestusi.
Esimene meditsiiniline kirjeldus värvide kuulmisest tuleb 1812 Saksa füüsikult Sachsilt.<ref>[18]</ref> Psühhofüüsika isa Gustav Rechner, kes kirjutas esimese empiirilise uuringu värviliste tähtede fotisismist 73 sünesteediga 1875. aastal.<ref>[19]</ref><ref>[20]</ref> Sellele järgnes 1880. aastatel Francis Galtoni tööd. C. G. Jung viitab värvide kuulmisele oma sümbolite transformatsiooni uurimuses 1912. aastal. <ref>[21]</ref> Sünesteesia uurimine jätkus elavalt mitmes riigis, aga subjektiivsete kogemuste mõõtmise raskuste tõttu ja biheiviorismi tõusuga muutusid kõik subjektiivsed kogemused tabuks ning sünesteesia hajus teaduslikust uurimisest 1930.–1980. aastatel.
1980. aastatel kognitiivne revolutsioon tekitas uusi uurimusi sisemiste subjektiivsete kogemuste kohta, teadlased hakkasid uuesti uurima sünesteesiat. Silmapaistvamad uurijad Larry Marks ja Richard Cytowick Ameerika Ühendriikidest, hiljem ka Simon Baron-Cohen ja Jeffrey Grey Inglismaalt, hakkasid uurima sünesteetiliste kogemuste reaalsust, konsistentsi ja järjepidevust. 1990. aastate lõpus oli põhirõhk grafeem-värvi sünesteesial, mis on üks levinum ja lihtsamini uuritav sünesteesia vorm. Sünesteesia on nüüd teaduslik teema raamatutes, artiklites, doktoritöödes, dokumentaalfilmides ja isegi romaanides.
63. rida ⟶ 62. rida:
On palju kuulsaid sünesteete, kellest paljud on näitlejad, kirjanikud ja muusikud. David Hockeny tajub muusikat värvides, kujundites ja konfiguratsioonides ning kasutab neid tajumisi, kui ta värvib ooperi lava. Vene kunstnik Wassily Kandinsky kasutas nelja meelt: värve, kuulmist, puudutamist ja lõhnu.<ref name=":0" /><ref name=":1" /> Vladimir Nabokov kirjeldab enda grafeemvärvi sünesteesiat pikalt oma autobiograafias "Räägi, mälu: üleloetud elulugu" ning lisas seda ka oma mõnedele tegelastele.<ref>[22]</ref> Sünesteetidest heliloojate hulka kuuluvad näiteks Duke Ellington<ref>[23]</ref> Nikolai Rimsky-Korsakov <ref>[24]</ref>, aga ka Olivier Messiaen, kelle kolmetüüpi kompleksed värvid on esitatud selgelt muusika akordi struktuurides.<ref name=":2" /><ref>[24]</ref> Füüsik Richard Feynman kirjeldab oma autobiograafias "''What Do You Care What Other People Think?"'' värvilisi võrrandeid.<ref>[26]</ref>
Samuti on sünesteedid sellised muusikud nagu Billy Joel<ref>[27]</ref>, Ida Maria<ref>[28]</ref>, Brian Chase<ref>[29]</ref><ref>[30]</ref> ja Patrick Stump. Samuti
Prantsuse luuletajad nagu Arthur Rimbaud ja Charles Baudelaire on kirjutanud sünesteetilistest kogemustest, kuid ei ole piisavaid tõendeid, kas nad tegelikult sünesteedid ka olid. Baudelaire 1857 ''Correspondances'' tutvustas mõtet, et meeled on ja peaks olema omavahel ühendatud. Baudelaire osales psühhiaater Jacques-Joseph Moreau hašišieksperimendis ning hakkas huvituma sellest, kuidas erinevad reeled üksteist mõjutavad.<ref name=":3" /> Rimbaud kirjutas sünesteesiast oma töös ''Voyelles'' (1871), mis on sünesteesia populariseerimisel veelgi tähtsam kui ''Correspondances.'' Ta on isegi uhkustanud: ''"J'inventais la couleur des voyelles!"'' (Ma lõin täishäälikute värvid).<sup>[''citation needed'']</sup>
| |||