Maksim Unt: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
6. rida:
Unt õppis [[Pärnu]] algkoolis ja gümnaasiumis. Oli rea aastaid [[Pärnu maavalitsus]]e liige ja kümmekond aastat [[Pärnu linnavolikogu]] liige, ühtlasi ka [[I Riigivolikogu]] liige<ref>Allikas: [[Päevaleht (1905)|]], 22.06.1940</ref>.
[[Vene kodusõda|Vene kodusõja]] ajal oli Unt [[Ukraina]]s, töötas [[1919]]. aastal [[Saraatovi oblast]]is maakonna täitevkomitee [[riigikontroll]]i osakonna juhatajana, pani seal toime suurriisumise ja põgenes valgekaartlaste juurde Denikini väkke, mille eest mõisteti ta tagaselja surma. Denikini armee lagunedes põgenes Unt Balkanile.
Aastal [[1920]] naasis ta Eestisse ning astus [[Eesti Sotsialistlik Tööpartei|Eesti Sotsialistlikusse Tööparteisse]] (ESTP), oli partei vasakpoolse tiiva üks juhte ja kuulus [[I Riigivolikogu]] koosseisu. [[1934]]. aastal mõistis [[Viljandi Ringkonnakohus]] talle 6-kuulise vanglakaristuse, kuid [[Riigikogu]] liikmena ei olnud teda võimalik vanglasse paigutada. Ka pärast [[V Riigikogu]] volituste lõppu ei olnud teda võimalik arreteerida, kuna ta esitas arstitunnistuse südamehaiguse kohta<ref>Rahvasaadik ei taha minna vanglasse. Rahvaleht, 7. jaanuar 1938, nr. 3, lk. 8.</ref>.
[[1940]]. aasta juunis nimetati ta [[Johannes Varese valitsus]]se siseministriks,
== Kurioosumid ==
18. rida:
* Rkl. M. Unt süüpingil. Kaja, 4. mai 1935, nr. 104, lk. 11.
** Rkl. M. Unt 6 kuuks vangimajja. Kaja, 6. mai 1935, nr. 105, lk. 5.
** Elmar Tambek. Tõus ja mõõn II. Orto, Toronto 1964, lk 37-39
== Viited ==
| |||