Esindusdemokraatia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
{{ToimetaAeg|kuu=märts|aasta=2009}}
'''Esindusdemokraatia''' on [[demokraatia]] vorm, mille puhul
Esindusdemokraatiat peetakse tihti ainsaks [[Massiühiskond|massiühiskonnas]] toimivaks demokraatia vormiks, sest laseb väiksel inimeste grupil esindada suuremat gruppi ning muudab sellega [[Valitsemine|valitsemise]] tõhusamaks. Esindusdemokaratiat seostatakse poliitilise süsteemiga, mida tuntakse [[Esindusvalitsus|esindusvalitsuse]] nime all ning mis sai alguse 18. sajandil koos [[Prantsuse revolutsioon|Prantsuse]] ja Ameerika revolutsiooniga. See on süsteem, kus inimesed valivad endale esindajad, keda peetakse siis vastutavaks nende tegevuse eest valitsuses. <ref>Manin, Bernard (1996) ''The Principles of Representative Government.'' Cambridge: Cambridge University press</ref>
== Ajalugu ==
[[Rooma Vabariik]] oli esimene riik [[Läänemaailm|läänemaailmas]], mis rakendas esindusdemokraatiat, kuigi nende rahvakoosolekutel toimis otsese
Esindusdemokraata pälvis [[Rahvusriik|rahvusriikides]] rahva poolehoiu postindustriaalse revolutsiooni ajal, sest siis tekkis suurel hulgal rahvast huvi poliitika vastu, kuid rahvaarv ei lubanud kasutusele võtta [[Otsedemokraatia|otsest demokraatiat.]]
11. rida:
Üle maailma elab enamus inimestest esindusdemokraatiates. Muuhulgas elavad nad ka konstitutsioonilistes monarhiates, kus rahvaesindajatel on rohkem võimu.
==
Esindusdemokraatias valib rahvas läbi valimiste [[Riigiametnik|riigiametnikud]], kes võimu teostamisel neid esindavad. Kui ka [[riigipea]] valitakse demokraatlikult siis peetakse riiki demokraatlikuks [[Vabariik|vabariigiks]]. <ref>Nolan, Cathal J (1999) ''Maailma poliitika leksikon''. Tallinn: Olion</ref> [[Rahvaesindaja|Rahvasaadikutel]] võib olla võim seada ametisse teisi ametnikke, [[President|presidente]] ja teisi valitsuse töötajaid või [[Seadusandlik võim|seadusandliku võimu]] teostajaid. Esindusdemokraatiat iseloomustab see, et kuigi rahvasaadikud valitakse rahva poolt ametisse selleks, et nad esindaksid oma valijate huve, säilib neil siiski õigus ise otsustada, kuidas täpselt oma nende huve teostada. See on aga tekitanud kriitikat esindusdemokraatia pihta.<ref>Köchler, Hans (1987). ''The Crisis of Representative Democracy''. Frankfurt/M., Bern, New York: Lang. Laver, M.</ref> <ref>Urbinati, Nadia (2006) ''Representative Democracy: Principles and Genealogy.'' Chicago: Chicago University Press</ref>
Rahvaesindajate võimu piirab tavaliselt põhiseadus
* Iseseisev [[kohtuvõim]], millel on õigus kuulutada seadusandliku võimu esindajate otsused põhiseaduse vastaseks (nt Riigikohus).
* Põhiseadusse võib olla sisse kirjutatud ka [[Deliberatiivne demokraatia|arutlev demokraatia]] või rahva otsustamine (nt [[referendum]]), kuid nende teostamine nõuab rahvasaadikute nõustumist sellega, mis tähendab, et seadusandlik võim jääb kindlalt rahvaesindajate kätte.
21. rida:
==Esindusdemokraatia ja muud demokraatia vormid==
Kuna esindusdemokraatia kõige suuremaks probleemiks võib pidada [[täielik läbipaistvus|täieliku läbipaistvuse]] puudumist{{lisa viide}} ja seetõttu võimu kaugenemist rahvast, siis rakendatakse paljudes kogukondades ühiskonna juhtimisel lisaks ka [[otsedemokraatia]] ja [[osalusdemokraatia]] põhimõtteid.
Otse- ja osalusdemokraatia probleemiks on võrreldes esindusdemokraatiaga suurem aja- ja muude ressursside kulu otsuste tegemisel. Seetõttu rakendatakse suuremate üksuste ([[linn]], [[riik]], [[riikide liit]]) juhtimisel eelkõige esindusdemokraatiat.
===Esindusdemokraatia ja otsedemokraatia===
Esindusdemokraatia vastandub [[otsedemokraatia]]le, mille puhul rahvas teostab oma võimu
===Esindusdemokraatia ja osalusdemokraatia===
32. rida:
== Kriitika esindusdemokraatia suhtes ==
Oma raamatus "Political Parties" kirjutas [[Robert Michels]], et enamus esindusvalitsemise vormid kalduvad [[oligarhia]] või [[Patriarhaat|patriarhiaadi]] poole. [[Adolf Gasser]] võrdles oma raamatus "Gemeindefreiheit als Rettung Europas" stabiilseid ja ebastabiilseid esindusdemokraatiaid. Oma uurimuses tõi ta esindusdemokraatia püsimajäämiseks vajalikuna välja järgnevad tingimused:
* [[Ühiskond]] peab olema ehitatud alt üles. Siis on ühiskond ehitatud inimeste poolt, kes on vabad ning kellel on õigus kaitsta end relvadega.
* Need vabad inimesed loovad kohalikke kogukondi või ühinevad nendega. Sellised kohalikud kogukonnad on iseseisvad (ka majanduslikult) ning võivad vabalt kehtestada oma reegleid.
* Kohalikud kogukonnad kuuluvad ühiselt mingi kõrgema üksuse alla (nt.[[Kanton|kantoni]]).
* Puudub [[Hierarhia|hierarhiline]] [[bürokraatia]].
* Need kohalikud kogukonnad ei võistle omavahel (nt saadavate teenuste või maksude nimel).
Negatiivne oleks sellise valitsemisvormi juures see, et rahvasaadikud ei oleks kohustatud täitma valimiste eel antud lubadusi.
=== Pakutud lahendused ===
Raamatus "La Stochocratie" pakkus Roger de Sizif välja süsteemi, kus rahvasaadikuid ei vali rahvas, vaid nad loositakse välja loterii teel. Sellise süsteemi abil loodetakse vähendada rikka eliidi mõjuvõimu poliitikale ning vältida oligarhiaks või patriarhaadiks muutumist.<ref>[https://en.wikipedia.org/w/index.php?title=Roger_de_Sizif&action=edit&redlink=1 Roger de Sizif] (1998) ''La Stochocratie.'' Pariis: Les Belles Lettres</ref>
== Viited ==
| |||