Erinevus lehekülje "Gruusia" redaktsioonide vahel

Lisatud 18 427 baiti ,  5 aasta eest
alustasin selle artikli täiendamisega
(alustasin selle artikli täiendamisega)
| märkused =
}}
'''Gruusia''' ehk '''Georgia''' ([[gruusia keel|gruusia]]: საქართველო, ''Sakartvelo'') on riik [[Euraasia]]s, mis paikneb [[Ida-Euroopa]] ja [[Lääne-Aasia]] piiril. [[Suur-Kaukasus|Suur-]] ja [[Väike-Kaukasus]]e [[mäeahelik]]e vahele jääv riik piirneb läänes [[Must meri|Musta mere]], põhjas ja kirdes [[Vene Föderatsioon]]i, lõunas [[Türgi]] ja [[Armeenia]] ning kagus [[Aserbaidžaan]]iga. Gruusia pealinn ja ühtlasi suurim linn on [[Tbilisi]]. Riigi pindala on 69 420 ruutkilomeetrit ning 2015. aastal elas Gruusias umbes 3,73 miljonit inimest. Gruusia on [[unitaarriik|unitaarne]] [[esindusdemokraatia|esindusdemokraatlik]] [[poolpresidentaalne vabariik]].
'''Gruusia''' ehk '''Georgia''' on riik [[Taga-Kaukaasia]]s [[Must meri|Musta mere]] idarannikul. Piirneb [[Venemaa]], [[Aserbaidžaan]]i, [[Armeenia]] ja [[Türgi]]ga.
 
[[Antiikaeg|Antiikajal]] rajati praeguse Gruusia aladele mitu väikest kuningriiki. [[Kolchis]]e ja [[Ibeeria]] kuningriigis kujunes juba 4. sajandi alguses riigiusuks [[kristlus]], mis viis varem domineerinud paganlike [[zoroastrism]]i ja [[mitraism]]i usuvoolude hääbumiseni. Ühinenud [[Gruusia kuningriik]] saavutas suurima poliitilise ja majandusliku mõju perioodil 11. sajandi lõpust 13. sajandi alguseni – eelkõige kuningas [[Davith IV]] ja kuninganna [[Tamar]]i valitsusajal. Seejärel lagunes Gruusia väiksemateks riigikesteks, kaotas oma mõju ning langes järjest [[mongolite riik|mongolite]], [[Osmanite riik|osmanite]] ning [[Safaviidide riik|pärslaste]] võimu alla. 1783. aastal moodustas Gruusia idaosas asunud [[Kharthli-Kahhethi kuningriik]] liidu [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigiga]], mis sillutas tee Gruusia järk-järguliseks Venemaaga liitmiseks alates 1801. aastast. [[1917. aasta revolutsioonid Venemaal|Venemaa 1917. aasta revolutsioonide]] järel saavutas Gruusia aastal lühikeseks ajaks iseseisvuse, kuid [[Gruusia Demokraatlik Vabariik|Gruusia Demokraatliku Vabariigi]] okupeeris [[Nõukogude Venemaa]] 1921. aastal ja liitis selle 1922. aastal [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liiduga]]. 1991. aastal taasiseseisvunud Gruusia kannatas 1990. aastatel majandusraskuste ning [[Gruusia kodusõda|kodusõja]] tõttu. 2003. aastal riigis toimunud võimuvahetuse järel, mis sai tuntuks [[Rooside revolutsioon]]ina, võttis Gruusia välispoliitikas läänele orienteeritud suuna, ning viis läbi mitmeid majanduslikke ja poliitilise reforme.
 
Gruusia on [[Euroopa Nõukogu]] ja [[GUAM]]-i liige.
 
Gruusia koosseisu kuulub kaks ''[[de facto]]'' iseseisvat piirkonda – [[Abhaasia]] ja [[Lõuna-Osseetia]], mille iseseisvust toetasid mõned riigid 2008. aasta [[Gruusia sõda|Vene-Gruusia sõja]] järel. Gruusia ja suurem osa rahvusvahelisest üldsusest ei tunnista nende piirkondade iseseisvust ja käsitleb neid kui Venemaa sõjalise okupatsiooni all olevaid Gruusia alasid.
 
 
==Nimi==
*[[Gruusia asulate loend]]
 
== Ajalugu==
===Eelajalooline aeg===
{{Vaata|Gruusia ajalugu}}, ajaloolised piirkonnad: ''[[Džavahhethi]], [[Guria]], [[Imerethi]], [[Kahhethi]], [[Kharthli]], [[Samegrelo]], [[Svanethi]]''
[[File:Homo_Georgicus_IMG_2921.JPG|pisi|[[Dmanisi]]st leitud 1,8 miljoni aasta vanune ''[[Homo erectus]]e'' kolju.]]
{{vaata|Gruusia riigipeade loend}}, ''[[Bagrationi dünastia]]''.
 
[[File:Kingdom of Georgia after dissolution as a unified state, 1490 AD.svg|thumb|300px|Riigid Gruusias 15. sajandil]]
Tõendid varaseima asustuse kohta tänapäevase Gruusia aladel pärinevad 1,8 miljoni aasta tagusest ajast ja need leiti kaevamistelt riigi kaguosas [[Dmanisi]]s<ref name="Mikaberidze2"/>. Tegu on vanimate leitud inimtegevuse jälgedega väljaspool [[Aafrika]]t<ref name="Mikaberidze"/>.
[[1613]]. aastal vallutas [[Pärsia]] [[Pärsia šahh|šahh]] [[‘Abbās I Suur]] Gruusia alad ning liitis need [[Pärsia impeerium|Pärsia riigiga]].
 
Hilisemast ajast pärit [[Acheuli kultuur]]i, [[Moustier' kultuur]]i<ref name="Mikaberidze2"/> ja [[Noorem paleoliitikum|noorema paleoliitikumi]] leide on tulnud arvukatest koobastest ja asulakohtadest.
 
Vanim maaviljeluslik asustus, tuntud kui [[Šulaveri-Šomu kultuur]], on teada perioodist 6000 kuni 5000 aastat eKr. Selle kultuuri esindajad valmistasid [[obsidiaan]]ist tööriistu, karjatasid veiseid ja sigu ning kasvatasid muuhulgas [[viinamarjad|viinamarju]]<ref name="Rusishvili"/>.<ref name="Mikaberidze3"/> Samuti hakkasid Šulaveri-Šomu kultuuri esindajad juba 6. aastatuhandel eKr tegelema varajase [[metallurgia]]ga.
 
Aastail u. 4000-2200 eKr oli Gruusia koduks [[Kura-Araxesi kultuur]]ile ning seejärel [[Trialeti kultuur]]ile<ref name="Mikaberidze"/><ref name="Mikaberidze2"/>. Viimast iseloomustas suurte [[kurgaan]]ide rajamine ning kõrgel tasemel kullasepatöö<ref name="Mikaberidze3"/>.
 
12. sajandil eKr tekkis Gruusia aladel [[Diauehi]] hõimuliit, mis oli piisavalt tugev, et vastu seista naabruses asuva [[Assüüria]] rünnakuile<ref name="Suny"/>. 8. sajandil eKr hõimuliit siiski hävitati sõdades Assüüria ja [[Urartu]]ga ning osa selle aladest hõivas naabruses asunud [[Kolchis]]e hõimuliit, mis oli tekkinud Diauehiga umbes samal ajal<ref name="Mikaberidze3"/>.
 
Ajavahemikus 2100–750 eKr tabasid piirkonda [[hetiidid|hetiitide]], [[Urartu|urartulaste]], [[Meedia riik|meedialaste]], proto-pärslaste ja [[kimmerlased|kimmerlaste]] sissetungid.
 
Samal perioodil hargnesid proto-kartvelid mitmeks etniliselt erinevaks haruks, mis lõi aluse ka erinevate keelte ([[gruusia keel|gruusia]], [[svani keel|svani]], [[megreli keel|megreli]] ja [[lazi keel|lazi]]) tekkeks.
 
===Antiikaeg===
[[File:Georgian_States_Colchis_and_Iberia_%28600-150BC%29-en.svg|pisi|[[Kolchise kuningriik]] (roheline) ja [[Ibeeria kuningriik]] (oranž) aastail u. 600-150 eKr]]
Kolchise hõimuliidust kujunes 6. sajandiks eKr välja [[Kolchise kuningriik]]. Kuni 1. sajandini eKr eksisteerinud Kolchis oli tuntud ka [[Vana-Kreeka|antiikkreeklastele]] ja see mängis keskset osa [[kuldvillak]]ulegendis. Ajavahemikus 1000-550 eKr rajasid kreeklased Kolchise rannikualadele mitmeid kolooniaid: [[Dioscurias]] (kaasajal [[Suhhumi]]), [[Gyenos]] ([[Otšamtšira]]), [[Phasis]] ([[Phothi]]), [[Anakopia]] ([[Novõi Afon]]), [[Bitius]] ([[Pitsunda]]) ja teisi.<ref name="Mikaberidze3"/>
 
4. sajandiks eKr oli tekkinud Gruusia idaosas [[Ibeeria kuningriik]]<ref name="Mikaberidze4"/>.
 
Ajavahemikus 653–333 eKr kuulusid Kolchis ja Ibeeria [[Meedia riik|Meedia]] ja selle langemise järel [[Ahhemeniidide riik|Ahhemeniidide riigi]] mõjusfääri. Antiikautorite töödest jääb siiski ebaselgeks, millisel määral suutsid pärslased oma võimu Kolchise ja Ibeeria üle kehtestada. Samuti ei kuulunud kumbki riikidest [[Aleksander Suur]]e [[Vana-Makedoonia|Makedoonia impeeriumi]] koosseisu.
 
Perioodil 2. sajand eKr kuni 2. sajand pKr olid Kolchis ja Ibeeria koos oma naaberaladega kohalike suurvõimude [[Armeenia kuningriik|Armeenia]] ja [[Pontuse kuningriik|Pontuse]] ning [[Rooma riik|Rooma]] vaheliste pikkade ja laastavate sõdade tallermaaks<ref name="Mikaberidze4"/>.
 
Kuningas [[Artašes]]e valitsusajal (189–161 eKr) hõivas kiirelt laienev Armeenia kuningriik suure osa Ibeeriast<ref name="Suny2"/> ning vahemikus 120–63 eKr alistas Armeenia liitlane Pontus kogu Kolchise ja liitis selle oma riigiga. Aastal 65 eKr vallutas Pontuse ja Armeeniaga sõdinud Rooma väejuht [[Pompeius]] Ibeeria<ref name="Mikaberidze5"/>, kuid roomlased oma võimu seal ei kindlustanud. Kolchis aga ühendati Rooma riigiga<ref name="Suny2"/>, ning sellest sai Rooma provints [[Lazicum]], mida valitsesid Rooma [[legaat|legaadid]].
 
3. sajandil oli Ibeeria [[Sassaniidide riik|Sassaniidide riigi]] maksualune, kuid sajandi lõpus oldi taas Rooma vasalli rollis<ref name="Rawlinson"/>.
 
3. sajandi alguses sai Lazicumi provints teatud ulatuses autonoomia ning sajandi lõpuks täieliku iseseisvuse Rooma riigist - tekkis [[Lazica-Egrisi kuningriik]], mis 6. sajandil liideti [[Bütsants]]iga<ref name="Lazic"/>.
 
====Kristluse vastuvõtt====
[[File:Svetitskhoveli fresco. King Mirian.jpg|pisi|Kuningas [[Mirian III]] valisusajal sai kristlusest Ibeeria riigiusk. Fresko [[Svetitskhoveli katedraal]]is.]]
Alates 1. sajandist oli Ibeerias levinud [[mitraism]] ja [[zoroastrism]]. Kuningas [[Mirian III]] valitsusajal sai Ibeeriast üks esimesi riike, mis võttis vastu ristiusu. Sündmuse täpne aeg on teadmata, kuid erinevate allikate andmeil on selleks pakutud muuhulgas aastaid 317, 319, 324, 327 ja 330. 4. sajandi keskpaigaks oli kristlus kujunenud ametlikuks usundiks ka Lazicas. Ristiusu vastuvõtt lähendas Ibeeriat [[Bütsants]]ile.
 
Keiser [[Julianus]]e ebaõnnestunud sõjakäigu ja hukkumise järel läks kontroll Ibeeria üle pärslaste kätte ning kuningas [[Varaz-Bakur I]]-st sai Pärsia vasall. Sassaaniidid määrasid Ibeeriasse oma asekuningad, kes pidid hoidma vasalle kontrolli all. Asekuningate valduses olnud [[Khvemo Kharthli]] kujunes pärsia kultuuri keskuseks Gruusias ning 5. sajandi keskpaigaks oli pärslaste zoroastrismist saanud kristluse kõrval teine ametlik usund Ida-Gruusias.
 
5. sajandi lõpus juhtis vürst [[Vahtang I]] Pärsia-vastast ülestõusu, kuid selle käigus saavutatud iseseisvust ei jätkunud kauaks<ref name="Mikaberidze6"/><ref name="Suny4"/>. Tema surma järel aga liideti Ibeeria uuesti Pärsiaga. 580. aastal likvideerisid pärslased Ibeeria kuningriigi<ref name="Suny3"/>, ning muutsid selle Sassaniidide riigi provintsiks, mida valitseks ''[[marzpan]]'' (asehaldur). 591. aastal jagasid Bütsants ja Pärsia omavahel Ibeeria alad – [[Mtsketha]] läks Bütsantsile ning [[Tbilisi]] jäi pärslastele<ref name="Mikaberidze6"/><ref name="Suny3"/>. 7. sajandi lõpus jõudsid Kaukaasiasse araablastest vallutajad<ref name="Mikaberidze6"/>.
 
===Keskaeg===
====Ühtse Gruusia riigi loomine====
[[File:Bagrat III Unifier (crop).png|pisi|left|Gruusia ühendaja [[Bagrat III]]. Fresko [[Gelati kirik]]us.]]
9. sajandi esimestel kümnenditel vallutas [[Bagrationi]] dünastiast [[Ašot I]] araablastelt tagasi mitmeid Lõuna-Ibeeria alasid. Ašot tunnistas Bütsantsi oma [[süserään]]ina ning ühendas Tao ja Klarjeti vürstiriigid ja Šavšeti, Khikhata, Samtshe, Trialeti, [[Džavahhethi]] ning Ašotsi krahvkonnad ühtseks [[Tao-Klarjeti kuningriik|Tao-Klarjeti kuningriigiks]]. Formaalselt allus see Bütsantsile, kuid tegelikkuses oli tegu iseseisva riigiga, mille keskuseks oli [[Artanuji]]. ''[[Kouropalatēs]]'' [[Davith Bagrationi]] laiendas oma valdusi, vallutades [[Theodossiopolis]]e ning Armeenia provintsi [[Basian]]i. Samuti kehtestas ta protektoraadi Armeenia provintside [[Kharqi]], [[Apakhuni]], [[Malazgirt]]i ja [[Ahlat]]i üle.
 
Esimene ühendatud Gruusia kuningriik loodi 10. sajandi lõpus, mil ''kouropalatēs'' Davith vallutas Kharthli-Ibeeria krahvkonna. Kolm aastat hiljem päris Davithi kasupoeg [[Bagrat III]] oma onu [[Theodosius Pime]]da surma järel Abhaasia trooni. 1001. aastal päris Bagrat III ka Tao-Klarjeti ning 1008-1010 vallutas ta [[Kahhethi]] ja [[Ereti]] ning sai esimeseks Gruusia kuningaks, kes valitses nii maa ida- kui lääneosa üle.<ref name="Mikaberidze6"/>
 
1071. aastal lõi [[seldžukid]] [[Manzikerti lahing]]us Bütsantsi, Armeenia ja Gruusia ühendväge. 1081. aastaks olid seldžukid [[suur türklaste sissetung|hõivanud suurema osa]] Gruusiast. Vaid mägised Abhaasia, Svaneti, Racha ja Khevi-Khevsureti jäid türklaste võimu alt välja.
====Davith IV ja Gruusia tagasivallutamine====
Võitlust seldžukkidest sissetungijate vastu juhtis noor kuningas [[Davith IV]], kes oli trooni pärinud 16-aastasena 1089. aastal<ref name="Suny5"/>. [[Esimene ristisõda|Esimene ristisõda]] (1096–1099) ja ristisõdijate sõjakäik seldžukkide vastu [[Anatoolia]]s andsid võimaluse ka edukaks sõjategevuseks Gruusias. 1099. aastaks lõpetas Davith andami maksmise türklastele ning oli suutnud vabastada suurema osa Gruusiast. 1118. aastaks oli vaid Tbilisi endiselt seldžukkide käes.
 
Türklaste lahkumise järel oli vabaks jäänud tohutu hulk põllumaad, ning Davithi sõjavägi vajas täiendavat inimjõudu, mistõttu saabus aastatel 1118–1119 kuninga kutsel 40 000 [[kiptšakid|kiptšaki]] sõdalast ühes oma peredega Gruusiasse. 1120. aastal saabus Gruusiasse tuhandeid [[alaanid|alaane]], kes asusid elama Kharthlisse. Gruusia väkke tuli ka palgasõdureid Saksamaalt, Itaaliast, Skandinaaviast ja Kiievi-Venest.
 
1121. aastal kuulutas sultan Mahmud Gruusiale [[džihaad]]i, kuid sai [[Didgori lahing]]us Gruusia vägedelt lüüa. 1122. aastal vallutasid Gruusia väed ka Tbilisi, millest sai riigi pealinn. Järgnevatel aastatel vallutati [[Širvan]]<ref name="Suny6"/> ning suur osa Armeeniast. Davith IV suri 1125. aastal, jättes endast maha riigi, millest oli saanud piirkondlik suurvõim<ref name="Suny6"/>.
 
====Kuninganna Tamar====
[[File:Georgian empire with tributaries.png|pisi|Gruusia kuningriik, selle vassalid ja sõltlased kuninganna Tamari valitsusajal.]]
Kuninganna Tamari valitsusajal tõusis Gruusia oma võimsuse tipule. 1194–1204 lõid Gruusia väed korduvalt tagasi türklaste uusi sissetunge ning korraldasid edukaid sõjakäike türklaste kontrolli all olnud Lõuna-Armeeniasse. Nende tulemusel läks suurem osa Lõuna-Armeeniast Gruusia kontrolli alla.<ref name="Suny7"/>
 
1204. aastal langes Bütsants ristisõdijate kätte ja Gruusiast ning Bulgaariast said võimsaimad kristlikud riigid Vahemere idaosas. Samal aastal vallutasid Tamari väed Anatoolia kirdeosa, kuhu rajati [[Trapezundi keisririik]], mille valitsejaks krooniti Tamari sugulane [[Alexios Komnenos]]. 1210. aastal vallutasid Gruusia väed Pärsia põhjaosa (nüüdse Iraani Aserbaidžaani). Tol hetkel saavutas Gruusia oma suurima territoriaalse ulatuse oma ajaloos.
 
Tamar Suure valitsusaega peetakse Gruusia kuldajaks - lisaks sõjalistele ja poliitilistele saavutustele õitses tollal ka gruusia kultuur.
 
====Mongolite sissetung ja Gruusia kuningriigi hääbumine====
1220. aastatel tungisid Kaukaasiasse ja Väike-Aasiasse [[Mongolite riik|mongolite]] väed. Gruusia-Armeenia ühendväe ja nende liitlaste tugevast vastupanust hoolimata, suutsid mongolid vallutada suurema osa piirkonnast.<ref name="Suny7"/>
 
1243. aastal sõlmis kuninganna Rusudan mongolite rahuleppe, millega Gruusia jäi ilma oma vasallidest, nõustus maksma andamit ning lasi mongolitel okupeerida üle poole Gruusia riigist. Lisaks sellele hakkas lagunema ka riigi see osa, mis ei olnud mongolite ikke all - [[Samtshe-Džavahhethi|Samtshe]] sõjapealikud ei allunud enam keskvõimu kontrollile ja 1266. aastaks olid nad sisuliselt Gruusiast eraldunud.<ref name="Suny7"/>
 
1259. aastal puhkes kuningas [[Davith VI]] juhtimisel mongolite-vastane ülestõus<ref name="Suny7"/>. Võitlust jätkasid ka kuningad [[Demetre II]] (1270–1289) ja [[Davith VIII]] (1293–1311). [[Giorgi V]] (1314–1346) suutis ära kasutada Ilkhanaadi nõrgenemist ning lõpetas mongolitele andami maksmise<ref name="Suny8"/> ja taastas riigid piirid kujul nagu need olid olnud enne 1220. aastaid. Samuti tõi ta Trapezundi keisririigi tagasi Gruusia mõjusfääri.
 
Aastatel 1386–1403 tungisid [[Timuri]] väed aheksal korral Gruusiasse<ref name="Suny8"/>. Gruusia (välja arvatud Abhaasia ja Svaneti) majandus, rahvastik ja linnad said tollal rängalt kannatada.
===Uusaeg===
====Türgi ja Pärsia ülemvõim====
[[File:Vakhtang_VI_of_Kartli_(Eastern_Georgia).jpg|pisi|Kharthli kuningas [[Vahtang VI]] püüdis Gruusiale toetust leida Lääne-Euroopast, kuid katsed jäid tulemusteta.]]
15. sajandi keskpaigaks olid kaardilt pühitud Gruusia vanad naaberriigid. 1453. aastal alistus Konstantinoopol, ning kontroll [[Vahemeri|Vahemere]] ja [[Must meri|Musta mere]] vahelise läbipääsu üle läks türklastele. Gruusia säilitas sideme läänega vaid läbi [[Genova]] kolooniate [[Krimmi poolsaar]]el.
 
Gruusia kuningriigik lagunes 1460. aastatel mitmeks väiksemaks riigiks:
*Kharthli, Kahhethi ja Imereti kuningriigiks
*Guria, Svaneti, Mesheti, Abhazeti ja Samegrelo vürstiriigiks
 
15. sajandi lõpuks ähvardas Gruusiat läänest [[Osmanite riik]] ning alates 1501. aastast [[Safaviidide riik]] idast. Järgnevatel sajanditel oli Gruusia kahe suurvõimu vahelise võimuvõitluse tandriks. 1555. aastal sõlmisid Türgi ja Pärsia [[Amasya rahu]], mis lõpetas [[Türgi-Pärsia sõda (1532–1555)|Türgi-Pärsia sõja]] ja jagas Gruusia mõjusfäärideks. Imereti läks türklastele ning Kharthli-Kahhethi pärslastele. Järgnevates Türgi-Pärsia sõdades oli kaalukauss kord ühe, kord teise poole kasuks, kuid 17. sajandi alguses, [[Türgi-Pärsia sõda (1603–1618)|järjekordse sõja]] käigus, suutis Pärsia kehtestada oma võimu pea kogu Gruusias.
 
1616. aastal surusid šahh [[‘Abbās I]] väed julmalt maha ülestõusu Gruusias. Hulk sõdureid ja kodanikke hukati ning 130 000–200 000 Kahheti elanikku küüditati Pärsiasse. Samuti lasi ‘Abbās surnuks piinata kuningas [[Teimuraz I]] ema [[Ketevan]]i, kes oli saadetud šahhi juurde läbirääkimistele<ref name="Mikaberidze7"/>. 17. sajandil langes Gruusia pideva sõjategevuse tõttu suurde vaesusse.<ref name="Suny9"/>
 
Aastal [[1783]] kirjutasid Venemaa ja Gruusia [[Kharthli-Kahhethi]] kuningriik alla [[Georgijevski leping]]ule, millega Kharthli-Kahhethi läks Venemaa [[protektoraat|protektoraadi]] alla. [[19. sajand]]i alguses liideti Gruusia alad pärast Venemaa keisririigi ja [[Pärsia]] vahelist [[Vene-Pärsia sõda (1804–1813)|Vene-Pärsia sõda]] ([[1804]]–[[1813]]) [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigiga]]. (vt. [[Kaukaasia sõjad]] 1817–1864)
== Ajakirjanduses kajastatu ==
* Diplomaatia nr 10 (110) oktoober 2012, [[Juku-Kalle Raid]], [http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&tx_ttnews[tt_news]=1512&tx_ttnews[backPid]=615&cHash=a0d341acf0 Kuus grusiini pimedas toas], Gruusia parlamendivalimised moodustasid omamoodi pettumuse mõlemale poolele. diplomaatia.ee, lk 2
 
==Kirjandus==
*[[Alexander Mikaberidze]] "''Historical Dictionary of Georgia''". [[Rowman & Littlefield]], 2015
*[[Ronald Grigor Suny]] "''The Making of the Georgian Nation''". [[Indiana University Press]], 1994
 
==Viited==
{{viited}}|4|allikad=
<ref name="Lazic">History of the later Roman Empire: The Lazic war</ref>
<ref name="Mikaberidze">[https://books.google.ee/books?id=JNNQCgAAQBAJ&lpg=PP1&hl=et&pg=PR27 Mikaberidze, lk. xxvii]</ref>
<ref name="Mikaberidze2">[https://books.google.ee/books?id=JNNQCgAAQBAJ&lpg=PP1&hl=et&pg=PA6 Mikaberidze, lk. 6]</ref>
<ref name="Mikaberidze3">[https://books.google.ee/books?id=JNNQCgAAQBAJ&lpg=PP1&hl=et&pg=PA7 Mikaberidze, lk. 7]</ref>
<ref name="Rusishvili">Nana Rusishvili "''[http://www.gwa.ge/upload/file/Georgia%20-%20Homeland%20of%20Wine.pdf The grapevine Culture in Georgia on Basis of Palaeobotanical Data]''". “Mteny” Association, 2010</ref>
<ref name="Suny">[https://books.google.ee/books?id=riW0kKzat2sC&lpg=PP1&hl=et&pg=PA6 Suny, lk. 6]</ref>
<ref name="Mikaberidze4">[https://books.google.ee/books?id=JNNQCgAAQBAJ&lpg=PP1&hl=et&pg=PR28 Mikaberidze, lk. xxviii]</ref>
<ref name="Mikaberidze5">[https://books.google.ee/books?id=JNNQCgAAQBAJ&lpg=PP1&hl=et&pg=PA9 Mikaberidze, lk. 9]</ref>
<ref name="Suny2">[https://books.google.ee/books?id=riW0kKzat2sC&lpg=PP1&hl=et&pg=PA13 Suny, lk. 13]</ref>
<ref name="Rawlinson">[[George Rawlinson]] [http://www.gutenberg.org/files/16167/16167-h/16167-h.htm "''The Seven Great Monarchies of the Ancient Eastern World, Vol 4. (of 7): Babylon the History, Geography and Antiquities of Chaldaea, Assyria, Babylon, Media, Persia, Parthia and Sassanian or New Persian Empire''"]</ref>
<ref name="Mikaberidze6">[https://books.google.ee/books?id=JNNQCgAAQBAJ&lpg=PP1&hl=et&pg=PA13 Mikaberidze, lk. 11–13]</ref>
<ref name="Suny3">[https://books.google.ee/books?id=riW0kKzat2sC&lpg=PP1&hl=et&pg=PA25 Suny, lk. 25]</ref>
<ref name="Suny4">[https://books.google.ee/books?id=riW0kKzat2sC&lpg=PP1&hl=et&pg=PA23 Suny, lk. 23–25]</ref>
<ref name="Suny5">[https://books.google.ee/books?id=riW0kKzat2sC&lpg=PP1&hl=et&pg=PA34 Suny, lk. 34]</ref>
<ref name="Suny6">[https://books.google.ee/books?id=riW0kKzat2sC&lpg=PP1&hl=et&pg=PA37 Suny, lk. 37]</ref>
<ref name="Suny7">[https://books.google.ee/books?id=riW0kKzat2sC&lpg=PP1&hl=et&pg=PA39 Suny, lk. 39–41]</ref>
<ref name="Suny8">[https://books.google.ee/books?id=riW0kKzat2sC&lpg=PP1&hl=et&pg=PA44 Suny, lk. 44–45]</ref>
<ref name="Suny9">[https://books.google.ee/books?id=riW0kKzat2sC&lpg=PP1&hl=et&pg=PA50 Suny, lk. 50]</ref>
<ref name="Mikaberidze7">[https://books.google.ee/books?id=JNNQCgAAQBAJ&lpg=PP1&hl=et&pg=PA405 Mikaberidze, lk. 405]</ref>
 
}}
 
==Välislingid==