Karlowitzi rahu: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 28. märts 2016, kell 17:29

Karlowitzi rahu allkirjastati 26. jaanuaril 1699 tänapäeva Serbias asuvas Sremski Karlovcis (tollase haldusjaotuse järgi Karlowitz Sõjaväestatud Piirialal) ja sellega lõppes Suur Türgi sõda (1683–1697), mille käigus oli Osmanite pool aastal 1697 Zenta lahingus lüüa saanud.

Leping tähistab Osmanite riigi valitsemise lõppemist suuremas osas Kesk-Euroopas ja nende impeeriumi languse algust. Peale sajanditepikkust laienemist oli tegemist esimeste territoriaalsete kaotustega Osmanite riigi jaoks ja lepingu järel sai Kesk- ning Kagu-Euroopas domineerivaks jõuks Habsburgide monarhia.^[1]

Kontekst ja tingimused

Läbirääkimised

26. jaanuaril 1699 allkirjastatud lepingule eelnes kahe kuu pikkune kongress, millel osales ühe poolena Osmanite riik ja teise poolena Püha Liiga. Liiga näol oli tegemist Saksa-Rooma riigi, Poola-Leedu, Veneetsia vabariigi ja Venemaa tsaari Peeter I koalitsiooniga. Läbirääkimistel osales ka Kirikuriik ja vahendajate rollis olid Inglismaa kuningriik ning Hollandi Vabariik. Läbirääkimisi rahu tingimuste üle alustati 1698. aasta 6. novembril.^[2]

Territooriumid

Rahvusvahelise õiguse printsiibi uti possidetis järgi kinnitas leping osapoolte käes selle sõlmimise hetkel olnud territoriaalsed valdused.^[1] Habsburgid said Osmanite riigilt Eğri ejaleti, Varati ejaleti, suure osa Budini ejaletist, Temeşvari ejaleti põhjapoolse osa ja osa Bosnia ejaletist. Need alad vastasid suurele osale Ungari, Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia ja Slavoonia aladele. Transilvaania vürstkond jäi nimeliselt küll sõltumatuks, kuid oli siiski Austria kuberneride otsese valitsemise all. Poola sai tagasi Podoolia, sealhulgas lammutatud Kamaniçe kindluse. Veneetsia sai suurema osa Dalmaatsiast koos Moreaga (ehk Lõuna-Kreekas asuva Peloponnesose poolsaarega), kuigi veidi vähem kui 20 aastat hiljem anti Morea Passarowitzi rahuga türklastele tagasi.^[1] Kuigi Karlowitzis arutleti ka Jeruusalemmas asuva Püha Haua kiriku saatuse üle, selle osas kokkuleppeni ei jõutud.^[3]

Osmanite kätte jäid nii Belgrad ja Temesvári banaat (tänane Timișoara) kui ka süseräänsus Valahhia ja Moldova vürstiriigi üle. Karlowitzis kokku lepitud vaherahu alusel kestsid läbirääkimised Moskooviaga veel aasta ja kulmineerusid 1700. aasta Konstantinoopoli rahuga, millega sultan loovutas Peeter I-le Azovi piirkonna.^[1] Moskoovia oli aga 11 aastat hiljem sunnitud need alad peale ebaõnnestunud Pruti jõe sõjakäiku sõlmitud Pruti rahu Osmanite riigile tagasi andma.

Peale rahu

Austerlaste ja türklaste valduste vaheliste uute piiride kavandamiseks loodi komisjonid ja mõnede piirilõikude üle vaieldi aastani 1703. Suuresti tänu Habsburgide erivoliniku Luigi Ferdinando Marsigli tööle lepiti Horvaatia ja Bihaći piirosade suhtes kokku 1700. aasta keskpaigaks ja Temesvári piiri osas 1701. aasta alguseks; seejärel märgiti piir esmakordselt maha tegelike piiripostidega.^[1]

Koos Karlowitzis saadud ligikaudu 160 000 ruutkilomeetri Ungari alade saamise ja hiljem saadud Temesvári banaadiga saavutas Habsburgide Austria Keisririik oma suurima ulatuse, tugevdades Austria staatust piirkonna domineeriva võimuna.^[1]

Kaardid ja pildid

Karlowitzi lepingu koopia väljapanekul Doodžide palees
Rahukabel (Kapela mira), kus rahu üle läbi räägiti
Poliitiline olukord Balkani põhjaosas aastatel 1568–1571. Kõik näidatud alad on kas Osmanite ejaletid või vasallriigid.
Poliitiline olukord samas aastal 1699 (peale rahu sõlmimist). Habsburgide monarhia alad on tähistatud helesinise, helehalli ja oranžiga ning Osmanite riigi valdused on tähistatud roosa, helerohelise ja tumehalliga.
Kesk-Euroopa aastal 1683 (ehk enne rahulepingu sõlmimist). Habsburgide monarhia alad on tähistatud halli, sinise ja roosaga ning Osmanite riigi alad tume- ja helerohelisega.
Poola-Leedu aastal 1686 (enne rahu).
Poola-Leedu aastal 1686 (peale rahu). Kaardi alumises servas on näha Osmanite riigi poolt kaotatud alad.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 Gábor Ágoston. "Treaty of Karlowitz". Encyclopedia of the Ottoman Empire. Infobase Publishing, 2010. ISBN 978-0816-06259-1. Lk 309-10.
↑ Robert Bideleux, Ian Jeffries. "A History of Eastern Europe: Crisis and Change". Routledge, New York, 1998. p. 86. ISBN 0-415-16111-8
↑ János Nepomuk, Jozsef Mailáth. "Geschichte der europäischen Staaten" ("Geschichte des östreichischen Kaiserstaates", Band 4). F. Perthes. Hamburg, 1948. Lk 262–63.

Välislingid

"Treaty of Karlowitz". Encyclopædia Britannica artikkel.
Scan of the treaty between the Holy Roman and Ottoman Empires at IEG Mainz
Lepingu tekst inglise keeles

[Ágoston-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 Gábor Ágoston. "Treaty of Karlowitz". Encyclopedia of the Ottoman Empire. Infobase Publishing, 2010. ISBN 978-0816-06259-1. Lk 309-10.

[2] Robert Bideleux, Ian Jeffries. "A History of Eastern Europe: Crisis and Change". Routledge, New York, 1998. p. 86. ISBN 0-415-16111-8

[3] János Nepomuk, Jozsef Mailáth. "Geschichte der europäischen Staaten" ("Geschichte des östreichischen Kaiserstaates", Band 4). F. Perthes. Hamburg, 1948. Lk 262–63.

[1]

[2]

[3]