Bernard Williams: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
15. rida:
Pärast lõpetamist (''congratulary [[First-class honours]]'') valiti ta 1951 [[All Souls]]i kolleegiumiliikmeks ([[Prize Fellow]]). Enne tööleasumist 1953 teenis ta aasta [[Royal Air Force]]'is [[hävituslennuk]]i [[Supermarine Spitfire]] piloodina [[Kanada]]s. Ta olevat pidanud aastat piloodina oma elu kõige õnnelikumaks ajaks.
Aastal 1955 asus ta elama Londonisse, kus töötas [[University College]]'i lektorina ja 1964. aastast [[Bedford College]]'i professorina. Aastal 1967 sai ta 38-aastasena [[Cambridge'i Ülikool]]is [[King's College]]'is [[Knightbridge'i filosoofiaprofessor]]iks. Aastatel 1979–1987 oli ta [[Edmund Leach]]i järglasena King's College'i juhataja (''Provost'').
==Looming==
===Isikud, iseloom ja moraal===
Artiklis "Persons, character and morality" ütleb Williams, et viimasel ajal on suur osa huvitavast tööst [[moraalifilosoofia]]s tehtud [[Immanuel Kant]]ist inspireerituna: [[John Rawls]]i "[[A Theory of Justice]]" ning Rawlsist mõjutatud [[D. A. J. Richards]]i "[[A Theory of Reasons for Action]]" ja [[Thomas Nagel]]i "[[The Possibility of Altruism]]", ja ka [[Charles Fried]] ("[[An Anatomy of Values]]") ei õnnestu Kanti vältida. See pole muidugi puhas [[kantiaanlus]]: ei nõuta noumenaalset [[vabadus]]t ning mööndakse üldise empiirilise iseloomuga kaalutlusi fundamentaalsete moraalinõuete määramisel. Nad on Kantile lähedasemad kui [[Richard Hare]], kes oletab küll, et tema filosoofilistest eeldustest saadav sisuline teooria kuuluks [[utilitarism]]i alla: [[moraaliotsustus]]te universaalne ja ettekirjutav iseloom nõuab moraalisubjektilt hüpoteetilist samastumist iga otsusest puudutatud subjektiga (mis on kantilik), aga iga samastumine annab teatud ettekirjutuse aktsepteerimise või tagasilükkamise, ja neid omakorda käsitatakse rahulduste kaudu, nii et neid saab utilitaristlikult liita. Kantilik on neis vaadetes see, et moraalne vaatekoht on teist liiki kui mittemoraalne, eriti omakasust lähtuv vaatekoht; et moraalset vaatekohta iseloomustab eriti [[erapooletus]] ning ükskõiksus suhete vastu konkreetsete inimestega, moraalimõtlemine nõuab abstraheerumist asjaoludest ja osaliste, sealhulgas iseenda konkreetsetest joontest, kui neid ei saa käsitleda üleüldiste joontena igas moraalselt sarnases olukorras; moraalisubjekti motivatsioon sisaldab erapooletu printsiibi ratsionaalset rakendamist ning on teist liiki kui motivatsioon ta võib teatud inimesi, sealhulgas ennast kohelda konkreetse huvi tõttu teistmoodi kui teisi. Need nõuded ei pea küll välistama intiimsemaid suhteid ja ära hoidma nendest tulenevat toimimist, vaid teised vaatekohad lihtsalt ei ole moraalivaatekohad. Nagu Kantigi vaade, ei võimalda need vaated hõlpsasti vaatata küsimusele nende vaatekohtade suhte kohta. Et motivatsioonid on nii erinevat liiki ja moraalimotivatsioon on eriliselt väärikas ja ülimuslik, siis on raske neile teistele suhetele ja motivatsioonidele seda tähtsust, mis mõnel neist võib elus olla. See moraalimotivatsioonide ja moraalse vaatekoha lahtikistus mitteerapooletutest motivatsioonidest ja tajudest jääb kehtima ka siis, kui moraalset vaatekohta seletatakse [[omakasu]] kaudu pimeda lepingu puhul, nagu Rawlsil ja Richardsil, kes rakendab otseselt moraalihuvile struktuuri, mille abil Rawls seletas peamiselt [[sotsiaalne õiglus|sotsiaalset õiglust]]; Kanti moraalikogemuse pilt nõuab samamoodi abstraheerumist oma tegelikust isikust, olukorrast ja suhetest. Valikud, mis tehakse meelega abstraheerudes olemasolevast empiirilisest infost, on utilitarismi seisukohast irratsionaalsed. Utilitarism läheb abstraheerumisel kantiaanlusest selles suhtes kaugemale, et kantiaanlus abstraheerub isikute identsusest, utilitarism abstraheerub nende eraldiolekust. Maksimeerides kogu kasulikkust või maksimaalset kasulikkust, ollakse ükskõikne rahulduse subjektide eraldioleku suhtes. Richards on Rawlsi järgides pakkunud, et ideaalse vaatleja konstruktsioon modelleerib nende rahulduste kuhjamist: maailmaga samaväärne võiks olla üks isik, kellel on piiramatu kannatuse- ja õnnevõime (vrd [[Derek Parfit]], "Later Selves and Moral Principles"). Kantilik vaade on selle vastu: lubatavad vahetused indiviidide rahulduste vahel on piiratud. Utilitarism abstraheerub eraldiolekust ka selle poolest, milline subjekt teo sooritab. Väärtuste fundamentaalne kandja on utilitarismis asjade seis, ning kes selle esile kutsub, ei ole oluline. Minu projektid, soovid, ideaalid jne ei loe, minu nõutav tegu oleneb kõigist olukorras relevantsetest põhjuslikest üksustest, sealhulgas projektidest ja soovidest, ma olen ainult rahulduste süsteemi esindaja, kes parajasti juhtub olema põhjuslike hoobade juures. Siin abstraheerutakse subjektide eraldiolekust, sest antud subjekti põhjuslike võimete mõeldav laiendamine või piiramine võiks alati asendada mõne teise subjekti tegevust. Võib eeldada, et selle viimasega kantilik vaade ei nõustu. Et asi pole ainult tagajärgedes, vaid ka tegudes ja hoiakutes, siis on oluline, kes teo teeb, ja minul on vastutus minu tegude eest. Selles suhtes on kantiaanluses vähem abstraheerumist (kuigi näiteks põhjuslikult relevantsete empiiriliste faktide suhtes on abstaheerumine suurem). Ent kas kantiaanluse instinkt kaitsta indiviidi individuaalsust utilitarismi kuhjava ükskõiksuse vastu saab olla tõhus, kui kantiaanlus omistab isikutele kui moraalisubjektidele nii vaese ja abstraktse iseloomu? [[John Niemeyer Findlay]] ("[[Values and Intentions]]") on öelnud, et isikute eraldiolek on moraali fundamentaalne fakt, ning Richards loodab, et on seda arvestanud ja Rawls ütleb, et erapooletus ei tähenda ebaisikulisust. Ent kas kantiaanlike teooriate indiviidikäsitus võimaldab isegi seda, mida soovivad kantiaanid, rääkimata neist, kes peavad indiviidi iseloomu ja isiklikke suhteid moraalikogemuses olulisteks?
Indiviidil on soovid, hooled ja "projektid", mis moodustavad tema iseloomu. Esimene probleem puudutab seost selle asjaolu ning selle vahel, et inimesel on üldse elamiseks põhjend. Williams püüab rõhutada etmeie mõtlemises on fundamentaalne tähtsus ideel minast või isikust, kelle iseloom muutub, vastandina lähenemisele, mille järgi iseloomu muutus teeks inimesest mitu mina. [[Derek Parfit]]il on "keeruline vaade" [[isikuidentsus]]ele, mis tema arvates saaks mingil määral kaitsta utilitaristide mittehoolimist isikute eraldiolekust. See vaade võtab tõsiselt mõtet, et just psühholoogilise seotuse (mälu ning iseloomu ja motivatsiooni püsimise) suhted loevadki tegelikult enamikus küsimustes, mida seoses isikuidentsusega on arutatud. Ka moraal peaks seda tõsiselt võtta, ja seda saab teha mitut moodi. Psühholoogilisel seotusel on astmed. Nimetame astmetega omadusi ja suhteid skalaarseteks üksusteks. Parfit püüab panna moraalimõtlemist isikuidentsuse skalaarset iseloomu rohkem arvestama. Peale selle, keerulise vaate järgi ei ole isikuidentsuse küsimus nii sügav kui tavalise, "lihtsa vaate" järgi. Siis ei ole ka isikute eraldiolek nii tähtis küsimus. Nende mõtete vahel on mitu kaudset seost.
{{pooleli}}
==Isiklikku==
| |||