Esimene Poola jagamine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Pildiallkirja kohendamine |
P →Taust |
||
10. rida:
Esimene jagamine leidis aset peale seda, kui võimude tasakaal Euroopas oli peale Venemaa võite Otomanide üle [[Vene-Türgi sõda (1768–1774)|Vene-Türgi sõjas]] muutunud ja Venemaa oli tugevamaks muutunud. See ohustas Habsburgide huvisid sealses piirkonnas, mis olid seotud eriti [[Moldova (piirkond)|Moldova]] ja [[Valahhia]]ga. Nii asuti Austrias kavandama sõda Venemaaga.<ref>Little, Richard. The Balance of Power in International Relations. Cambridge University Press, 2007. ISBN 978-0-521-87488-5</ref>
[[Prantsusmaa]], kes oli tol ajal sõbralikes suhetes nii Austria kui ka Venemaaga, pakkus olukorra lahendamiseks välja terve rea territoriaalseid muudatusi, mille käigus Austria oleks saanud kompensatsiooniks osa [[Preisi Sileesia]]st, Preisimaa oleks aga omakorda saanud endale ajaloolise preislaste asuala [[Warmia]] ning lisaks veel osaliselt ka Poola [[lään]]ist [[kuramaa hertsogiriik|Kuramaast]], kus niikuinii olid juba võimul [[baltisakslased]]. Preisimaa kuningas Friedrich II ei olnud hiljuti [[Sileesia sõjad|Sileesia sõdades]] võidetud [[Sileesia]] loovutamisest huvitatud, küül aga soovis ka tema olukorda rahumeelselt reguleerida – [[Vene-Preisi liidulepe]] oleks võinud ta kiskuda sõtta Austriaga ja [[Seitsmeaastane sõda]] oli jätnud talle tühja riigikassa ning nõrgestatud armeed. Ka soovis ta kaitsta nõrgenevat Otomani impeeriumit, mida Preisimaa sõda kas Austria või Venemaa vastu oleks võinud veelgi enam kahjustada. Nii veetis Friedrichi vend [[Heinrich (Preisimaa prints)|prints Heinrich]] veetis aastate [[1770]] ja [[1771]] vahelise talve [[Peterburi]]s, esindades seal Preisi õukonda. Kuna Austria oli aastal [[1769]] [[Lubowla leping]]ut rikkudes hõivanud [[Ungari]] [[Szepesi piirkond|Szepesi piirkonnas]] 13 linna, pakkusid [[Katariina II]] ja tema nõunik kindral [[Ivan Tšernõšjov]] välja, et ka Preisimaa võiks hõivata osa Poola alasid – eelistatavalt Warmia piirkonna.<ref>Zofia Zielińska, Polska w okowach „systemu północnego” 1763–1766, Kraków 2012, lk. 44</ref> Pärast seda, kui Heinrich oli oma vennale venelaste ettepanekust rääkinud, tegi Friedrich ettepaneku, et osa Venemaa, Austria ja Preisimaa võiksid osa Poola piirialasid omavahel ära jagada, nii et suurima osa saaks endale hiljutistes muudatustes kõige enam kahju kannatanud riik – Austria. Nõnda lootis Friedrich suunata Venemaa laienemispoliitika nõrga ja niigi mittefunktsioneeriva Poola riigi vastu, eemale Otomanide impeeriumist. Austria riigimees [[Wenzel Anton|Kaunitzi krahv Wenzel Anton]] tegi omakorda ettepaneku, et preislased tagastaks Austriale Sileesia, saades kompensatsiooniks Poola alasid, ent Friedrich II seisis sellistele plaanidele kindlalt vastu.<ref name = "Britannica">Poland, Partitions of. (2008). Encyclopædia Britannica.</ref>
Olgugi, et Venemaa oli juba aastakümneid (alates [[Vaikne Seim|Vaiksest Seimist]]) nõrka Poola riigi oma protektoraadiks pidanud,<ref>Jerzy Lukowski, Hubert Zawadzki, A Concise History of Poland, Cambridge University Press, 2001, ISBN 0-521-55917-0, Google Print, lk.84</ref> oli riiki laastanud kodusõda, milles [[Bari konföderatsioon]]i väed olid üritanud väärata Venemaa kontrolli Poola üle. Poola positsiooni oli nõrgestanud ka hiljutine talupoegade ja [[kasakad|kasakate]] ülestõus [[Koliivštšina]] [[Ukraina]] aladel. Lisaks sellele peeti Peterburi õukonnas venelaste toetusel troonile tõusnud kuningat [[Stanisław August Poniatowski]]t liialt nõrgaks ja isemeelseks; nõnda jõuti otsusele, et Poola on protektoradina oma väärtuse minetanud. Kolm suurvõimu õigustasid ametlikult oma tegevust sellega, et neile oli vaja kompensatsiooni selle eest, et nad aitasid oma naaberrigi probleeme lahendada ja tõid Poolas valitsenud anarhiasse taas korra (Bari konföderatsioon oli selleks äärmiselt mugav vabandus); tegelikult olid aga kõik kolm riiki huvitatud uute territooriumide omandamisest.<ref>Sharon Korman, The Right of Conquest: The Acquisition of Territory by Force in International Law and Practice, Oxford University Press, 1996, ISBN 0-19-828007-6, Google Print, lk.75</ref>
| |||