Michael Dummett: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
9. rida:
==Looming==
===McTaggarti aja mittereaalsuse tõestuse kaitse===
Artiklis "A Defence of McTaggart's Proof of the Unreality of Time"
McTaggarti argument aja mittereaalsuse kasuks on niisugune. [[Sündmus]]te kohta käivad kahesugused faktid: a) et sündmus M on [[minevik]]us, [[olevik]]us või [[tulevik]]us; b) et sündmus M on enne sündmust N, sellega üheaegne või pärast sündmust N. Aga a)-tüüpi fakte ei saa taandada b)-tüüpi faktidele, ja kui a)-tüüpi fakte ei oleks, siis tõelist aega ei oleks. Sest ajaga kaasneb olemuslikult muutus, mis aga on seotud ainult a)-tüüpi faktidega; b-tüüpi faktidega muutust ei ole. Muutus on ainult selle tõttu, et mõne objekti kohta saab öelda näiteks, et see lakkas olevast tulevikus ja on nüüd minevikus. Aga predikaatidest "tulevikus", "olevikus" ja "minevikus" tuleb vastuolu: need on ühitamatud, aga iga sündmuse kohta käivad kõik kolm või vähemalt kaks. Võidakse vastata, et tegelikult käivad iga sündmuse kohta näiteks "saab olema minevikus", "on olevikus" ja "oli tulevikus", mis ei ole ühitatavad. Aga see käik ei vii edasi, sest nüüd on meil üheksa predikaati, millest igaüks käib kõigi sündmuste kohta ja millest mõned on ühitamatud, näiteks "oli minevikus" ja "saab olema tulevikus". Vastuväitja saab küll jälle öelda, et sama sündmuse kohta käivad "saab olema olnud minevikus" ja "sai olema tulevikus". McTaggart saab sellele käigule jälle vastata, ja nii lõpmatuseni.
27. rida:
Kuidas võimaldab McTaggarti argumendi teine osa jõuda väiteni, et aeg on mittereaalne? Kas ei võiks argumendi esimest osa võtta hoopis tõestusena, et aeg on väga tugevas mõttes reaalne, sest ta näitab, et aega ei saa olematuks seletada ega millelegi muule taandada? Ja kas mitte vaadeldud vastuväide, et McTaggarti katse avastada vastuolu põhineb eksemplarirefleksiivsete väljendite ignoreerimisel, ei võimalda argumendi teist osa vähemalt kehtetuks teha? Dummetti arvates on asi selles, et McTaggart võtab enesestmõistetavana, et reaalsus peab olema niisugune, et seda on põhimõtteliselt võimalik täielikult kirjeldada. Reaalselt olemasoleva kirjeldus sellisena, nagu see reaalselt on, peab olema konkreetsest vaatekohast sõltumatu. Kui aeg oleks reaalne, siis ei oleks reaalsuse ühte täielikku kirjeldust.
Dummett kaldub väga tugevasti uskuma, et peab olema reaalsuse täielik kirjeldus, õigemini kõige kohta, mis on reaalne, peab olema täielik, st vaatlejast sõltumatu kirjeldus. Nii et kuna McTaggarti argumendi esimene osa on kindlasti õige, siis paistab, et järeldub, et aeg on mittereaalne. Aga see järeldus on ennastkummutav, nii nagu McTaggart ka ise välja toob, umbes samamoodi, nagu vaade, et kuri on illusioon, on ennastkummutav: kui kurja ei ole, siis illusioon, et kuri on, on kuri. See, et aeg on mittereaalne, tähendab, et sündmuste või omaduste vahelised suhted tunduvad ajalistena, aga tegelikult ei ole, vaid on muud laadi. Aga milles see ajalisena tundumine seisneb? Mis ajal nad tunduvad ajalistena? Isegi kui maailm on tegelikult staatiline, see tundumine muutub. Ei aita, kui öelda, et me eksime isegi selles, mida me arvame nägevat, sest need eksimised on ikkagi eri aegadel erinevad.
Kui mõttekäigu viimane osa, mis ütleb, et uskumus, et aeg on mittereaalne, on ennastkummutav, on õige, siis see näitab, et tuleb loobuda eelarvamusest, et peab olema maailma täielik kirjeldus.
==Teoseid==
| |||