Veneetsia vabariik: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
34. rida:
[[Saksa kuningas]] [[Otto I]] oli vallutanud [[Itaalia kuningriik (keskaegne)|Itaalia kuningriigi]] ja krooninud end 962 [[Rooma]]s [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma keisriks]]. Sellest ajast alates olid Itaalia kuningad alati ka Saksa kuningad ja Itaaliast sai seega [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] osastiskuningriik, koos [[Saksa kuningriik|Saksa kuningriigi]] (''regnum Teutonicorum'') ja – aastast 1032 – [[Arelaat|Burgundiaga]]. Üldiselt jättis asjaolu, et monarh viibis peamiselt eemal, veetes oma aja Saksamaal, Itaalia kuningriigi vähese keskvõimuga. Võimuvaakumi täitsid järk-järgult paavst ja piiskopid, samuti üha rikkamad Itaalia linnad, mis haarasid järk-järgult ümbritsevaid maapiirkondi.
[[File:Republik Venedig.png|pisi|left|]]
===Lombardia Liiga===
[[1158]]. aastal toimus [[Milano]] linnas ülestõus, mille keiser [[Friedrich I Barbarossa]] maha surus ja nõudis [[1158]]. aasta [[Roncaglia riigipäev]]al keisririigi otsest kontrolli Itaalia üle ja alustas Itaalia linnade ametnike (''[[podestà]]'') asendamist enda esindajatega. [[1164]]. aastal moodustasid keisrivastase [[Lombardia
===Ristisõjad===
[[11. sajand]]i lõpus osales Veneetsia [[Rooma paavst]]i poolt algatatud [[Esimene ristisõda|Esimeses ristisõjas]], mille eest sai [[Jeruusalemma kuningas]] [[Godfrey de Bouillon]]ilt õiguse maksuvabale kaubandusele [[Püha maa]]ga; 1123. aastal pidas Veneetsia laevastik võiduka merelahingu [[Fatimiidide kaliifaat|Fatimiidide kaliifaadi]] Egiptuse laevastikuga [[Ashkelon]]i juures; aastatel [[1143]]–[[1144]] sõdis Veneetsia [[Padova]]ga kontrolli üle [[Brenta]] jõe ümbruses ja oli võidukas.
[[Pilt:Eastern Mediterranean 1450 .svg|pisi|Veneetsia ülemere territooriumid 1450. aastal (rohelisega)]]
[[File:Map of Italy (1494)-it.svg|pisi|Itaalia alade riigid 1494, Venezia alad lillaga]]
Venezia mängis tähtsat rolli [[Neljas ristisõda|Neljandas ristisõjas]] (1202–1204), suunates "Ladina" energia oma endise patrooni ja nüüdse kaubandusrivaali [[Konstantinoopol]]i hävitamisele. Bütsants jaotati Venezia ning ristisõdijate juhtide vahel, Konstantinoopolisse rajati [[Ladina keisririik]]. Veneetslased leidsid, et venna maavalduste tõttu on Bonifazio endise keisririigiga liiga tihedalt seotud, ning panid troonile hoopis [[Flandria]] [[Baudoin I (Konstantinoopol)|Baudoini]]. Veneetslased rajasid [[Egeuse meri|Egeuse merre]] Saarestiku hertsogiriigi. Kokkuriisutud rikkused jõudsid peaaegu kõik Veneziasse. Veneetsia toetus äsjaloodud [[Ladina keisririik|Ladina keisririigile]] tähendas, et Veneetsia kaubandusõigused jõustusid ja Veneetsia saavutas kontrolli suure osa kaubanduse üle Vahemere idaosas. Veneetsia sai tasuks Ida-Rooma keisririigi pealinna [[Konstantinoopol]]i vallutamises osalemise eest, vallutatud keisririigi parim osa. Doodži võimu alla kuulus seejärel 37,5% endise Ida-Rooma keisririigi territooriumist. Veneetsia vabariik omandas Kreekas ulatuslikud valdused, mis moodustasid osa selle ''[[Stato da Màr]]''ist: [[1206]]. aastal vallutas Veneetsia [[Küklaadid]]e ja [[Sporades]]e saared, [[1207]]. aastal [[Kérkyra saar|Kérkyra saar (Korfu)]], [[Methoni]] ja [[Koroni]].
[[Kreeta]] ([[Candia kuningriik]] või [[Candia hertsogkond]] oli aastatel 1211–1669 Veneetsia olulisemaid ülemereprovintse; [[Korfu]] saare vallutasid veneetslased genovalastelt 1207. aastal pärast Neljandat ristisõda ja kaotasid selle omakorda 1214. aastal Epeirose despootkonnale. 1258–1386 kuulus saar [[Sitsiilia kuningriik|Sitsiilia kuningriigile]], misjärel Veneetsia 1386. aastal taastas kontrolli saare üle ja valdas seda 1797. aastani.
{{Vaata|Frankokraatia}}
[[1238]]. aastal liitus Venezia [[Genova vabariik|Genova vabariigi]] ja [[Rooma paavst]]iga [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma keisri]] ([[1220]]–[[1250]]), [[Saksa kuningas|Saksa kuninga]] ([[1212]]–[[1220]]) ja [[Sitsiilia kuningriik|Sitsiilia]] [[Sitsiilia kuningas|kuninga]] ([[1197]]–[[1250]]) [[Friedrich II (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich II]] vastasesse sõtta. Friedrich oli Saksa kuningaks saamise järel mitmel korral lubanud minna [[ristisõda|ristisõtta]], kuid seda pidevalt edasi lükanud. [[1221]]. aastal said kristlased aga [[Viies ristisõda|Viiendas ristisõjas]] [[Damietta]] juures [[Egiptus]]es hävitavalt lüüa. Ristisõdijad olid oodanud keisri saabuvat väge ning seetõttu lükanud tagasi ka [[sultan]]i Al-Kamili pakkumise, et sõja lõpetamiseks võiks ta Jeruusalemma kristlastele tagasi anda. [[1228]]. aastal pani paavst keisri kirikuvande alla.
===Võimuvõitlus Genovaga===
1257–1270 pidas Venezia [[Genova vabariik|Genovaga]] 13-aastast sõda ülemvõimu pärast. Genova vabariik, et taastada kaubanduskontroll, asus liitu [[Nikaia keisririik|Nikaia keisri]] [[Michael VIII]] Palaiologosega, kes tahtis [[Konstantinoopol]]i tagasivallutamisega Bütsantsi taastada. Märtsis 1261 sõlmiti liiduleping [[Kemalpaşa|Nymphaion]]is. 25. juulil 1261 vallutasid Nikaia väed [[Alexios Strategopoulos]]e juhtimisel Konstantinoopoli tagasi. Seetõttu kaldus vaekauss Genova suunas, kes oli saanud vabakaubanduse õigused Ladina keisririigis; Genova kaupmeeste käes oleva kaubanduskontrolli kõrval omandas Genova sadamaid ja vahejaamu paljudel saartel ja asundustes [[Egeuse meri|Egeuse mere]] ääres. [[Chíose saar|Chíose]] ja [[Lesbos]]e saared muutusid Genova kaubajaamadeks, samuti [[Smürna]] linn (İzmir).
1274–1294 reisis Veneetsia kaupmees [[Marco Polo]] [[Hiina keiser|Hiina keisri]] [[Kublai Khan]]i juurde, kelle õukonnas viibis ta 17 aastat.
[[1489]]. aastal loobus Küprose kuninga Jacques III de Lusignani lesk, [[Veneetsia]]st pärit kuninganna Caterina Cornaro, troonist Veneetsia vabariigi kasuks, kes saare annekteeris. Enamiku oma ajaloost Lusignani kuningate võimu all oli Küpros olnud edukas [[keskaeg]]ne kuningriik, läänekristluse majanduskeskus Lähis-Idas. Kuningriigi langus algas, kui see segati Itaalia kaubandusvabariikide [[Genova vabariik|Genova]] ja Veneetsia vahelisse võitlusse.
Kõrghetkel jagunesid Veneetsia valdused administratiivselt kolme peamisse ossa:
| |||