Eestlus: erinevus redaktsioonide vahel

Eestluse olemuse, Eesti ja eestlaste kultuurilise ja keelelisest ainulaadsuse tõlgendamisel on valdavalt pöördutud ilukirjanduse poole. Nii on eestluse parimate iseloomustajate seas nimetatud [[Anton Hansen Tammsaare]]t, kes viieköitelises romaanis "[[Tõde ja õigus]]" kajastas Eesti elu 19. sajandi lõpust iseseisvusaja alguseni 20. sajandil, mil omariikluse rajamine, haridustaseme tõus, [[linnastumine]] ja muud mastaapsed demograafilised ja poliitilised protsessid muutsid järsult nii Eesti igapäevast olustikku kui ka eestluse väljendusvorme. Luules on üks tähtsamaid eestlusest kirjutajaid 20. sajandi teisel poolel olnud [[Hando Runnel]], kelle luuletustes põimuvad maalähedane olustikulisus ja filosoofiline üldistus rahvalaulule lähedaste vormidega. Samas on 21. sajandil peetud oluliseks eestluse kujutajaks ka [[Andrus Kivirähk]]i, kelle romaanid "[[Rehepapp (Kivirähk)|Rehepapp]]" ja "[[Mees, kes teadis ussisõnu]]" on küll suuresti eneseiroonilised, kuid tõstatavad olulisi küsimusi traditsiooniliste väärtuste olemuse ja muutumise teemal, ning on avaldanud mõju ka teistele kultuurižanridele.

 

 

== Vaata ka==