Max Laosson: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
4. rida:
[[Eesti Kirjanike Liit|Eesti Kirjanike Liidu]] liige.
Max Laosson sündis algkooliõpetaja pojana Viljandimaal, õppis tartus Hugo TYreffneri gümnaasiumis ja Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Aastatel 1940-1941 töötas Tartu kirjastusühingu "Loodus" direktorina, marksismi-leninismi õppejõuna ja ajalehe "[[Tartu Kommunist]]" vastutava toimetajana.
==Poliitiline tegevus==
Max Laosson oli II Riigivolikogu (hilisema nimega: Eesti NSV Ülemnõukogu I koosseis) liige (valimised 14. ja 15. juuli 1940. aastal, liikmete nimekiri avaldati Valimiste peakomitee otsusega 17. juulil 1940. Vastvalitud Riigivolikogu võttis 21. juulil 1940 vastu deklaratsiooni riigivõimust Eestis, millega Eesti kuulutati Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks (RT 1940, 74, 733).
1941. aastal [[Suvesõda|Suvesõjas]] oli Laosson [[Mustvee]] [[Hävituspataljonid Eestis|hävituspataljon]]i komissar. Teise maailmasõja ajal töötas M. Laosson NSV Liidus rinde ja tagala ajalehtede vastutava sekretäri ja toimetajana ning Leningradi Eesti raadio peatoimetjana. 1944. aasta aprillist oli M. Laosson [[EK(b)P Tartumaa Komitee]] sekretär. 1944. aasta riikliku plaani eduka täitmise est autasustati M. Laossoni Isamaasõja I järgu ordeniga ning 1945. aastal [[Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium]] autasustas teda [[Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukiri|aukirjaga]].
Max Laosson sai tuntuks oma kõnega [[EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum]]il (1950), kus süüdistas mitmeid tuntud kultuuritegelasi ([[Nigol Andresen]], [[Johannes Semper]], [[Adamson-Eric]], [[Hans Kruus]] jt) [[kodanlik natsionalism|kodanlikus natsionalismis]], antimarksismis jne. Selle pleenumi otsuste tagajärjel sattusid süüdistatud tagakiusamise alla ja neid represseeriti.
| |||