Amalie Konsa: erinevus redaktsioonide vahel

Amalie Konsa oli põline tartlane ja elas enamasti linna agulites. Ta oli vallasema, sest lapse isa, Paul Fuchs, ei abiellunud temaga, vaid jättis lapse eest hoolitsemise ainuüksi ema kanda, kuigi ise omas korralikku sissetulekut – ta oli ameti poolest [[kohtukirjutaja]]. Kuigi tookordse moraalimõiste järgi vajutas selline olukord tütarlapsele teatud määral häbipitseri, kandis Konsa oma saatust kangelaslikult – kõige kiuste kasvatas ta oma poja üksi üles ning võimaldas talle ka kõrgema hariduse. Hiljem ta Paul Fuchsiga siiski abiellus. Viimane oli oma pillava ja prassiva eluviisi tõttu sattunud vaestemajja ja nähes Konsa korralikku elamist-olemist, hakanud talle jälle lähenemiskatseid tegema. Kui Paul siis talle ametliku abiellumisettepaneku tegi, võttis Konsa selle ka kohe vastu, kuid ainult selleks, et pojal oleks ametlik isa.<ref> Türk, Eduard 1964: "Sinilindu püüdmas: teatrimälestusi". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn. lk 118-119118–119 </ref>

Kuid juba samal aastal sunniti ta teatrist enneaegselt lahkuma. Ta pidi saama hakkama [[Eesti Kultuurkapital|kultuurkapitali]] nigela pensioniga, millele teenis väikest lisa [[Tartu Sõdurite Kodu]] trupis esinemise eest. Ühel suvel hankis ta linnalt paadiga üle jõe vedamise loa. [[Eduard Türk|E. Türk]] meenutab: "Olgu ilm milline tahes, istus ta hommikust õhtuni linna serval Oa tänava otsa kohal jõe kaldal ja kasseeris sendikesi, kuna tema abiline soovijaid paadiga üle vedas."<ref> Türk, Eduard 1964: "Sinilindu püüdmas: teatrimälestusi". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn. lk 121-122121–122 </ref>

Esimene nendest on H. Heijermansi näidendi "Lootus õnnistuse peale" Kniertje. "Lausa vapustavalt mõjus A. Konsa tummstseen näidendi lõpus. Kniertje saab laevakontoris teada oma teise poja hukkumisest merel laevaõnnetuse tagajärjel. Nähes õnnetut Kniertjet, püüab laevaomanik Boss, kes teenis vana laeva põhjaminekult soliidse kindlustussumma, teda lohutada: patsub julgustavalt õlale ja teatab, et Kniertje võib laupäeval Bosside korterit koristama tulla. Bossi proua on aga nii armuline, et annab eidekesele kahe kaotatud poja eest paar lõunast üle jäänud külma kotletti."<ref> Kask, Karin 1970: Teatritegijad, alustajad : Eesti teatrilugu, [lõpmatus] – 1917". Eesti Raamat, Tallinn. lk 157 </ref> Ja E. Türk lisab : "Ning siis algas meie andeka teatrivanaema suurstseen. Hoides kausikest kramplikult värisevate käte vahel, tõusis ta aeglaselt-aeglaselt püsti, seisatas tükk aega näoga publiku poole – ei mingit miimikat, nägu kui tardunud surimask... siis hakkas pikka-pikka välisukse poole minema. Sinnani oli ainult 3-43–4 meetrit, kuid selle distantsi läbimine kestis ligi 2 minutit. Nii saalis, laval kui ka lava taga valitses surmvaikus... Oli tunda nagu igaviku hõngu... Kogu stseeni kohal aga hõljus terav süüdistus sotsiaalse ülekohtu vastu..."<ref> Türk, Eduard 1964: "Sinilindu püüdmas: teatrimälestusi". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn. lk 121 </ref>