Elektriline õhusõiduk: erinevus redaktsioonide vahel

Aastal 2009 ehitas [[Torino]] Polütehnilise ülikooli töörühm ümber kergekaalulise trikilennukivigurlennuki [[Pioneer Alpi 300]], mis suutis lennata kiirusega 250 km/h 14 minutit.<ref name= wiki />

2011. aastal pälvis avalikkuse tähelepanu elektriliste õhusõidukite laialdasem kasutuselevõtt. Samal aastal [[AirVenture]]' lennuetendusellennunäitusel korraldati Maailma Elektriliste Õhusõidukite Sümpoosion, mis sai suurt tähelepanu. Seda üritust spondeeris [[GE Aviation]], hõlmates loenguid [[Ameerika Ühendriikide õhujõud]]ude, [[NASA]], [[Sikorsky Aircraft]]i ja Argonne'i rahvusvaheliste laborite poolt.<ref name="AVweb29Jul11">{{Netiviide| URL = http://www.avweb.com/news/airventure/EAAAirVenture2011_ElectricAircraftAdvocatesShareIdeasAtAirVenture_205099-1.html|Pealkiri = Electric Aircraft Advocates Share Ideas At AirVenture| Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref>

Aastal 1973 [[Lääne-Saksamaa]] [[Militky MB-E1]] oli esimene inimest kandev, täissuuruses õhusõiduk, mis sõitislendas ainult elektrienergia jõul. TaSee kasutaslennuk oli varustatud Ni-Cd-akusidakudega ja 10 kW [[alalisvoolumootor]]itiga, mis tähendas, et lennukiga saitagas sõitalennuaja veidi üle 12 minuti.<ref name=JAWA74/>

Ametlik maailma esimene päikeseenergia jõul tehtud mehitatud õhulendlend toimus 29. aprillil 1979. Larry Mauro ehitas [[Mauro Solar Riser|Mauro Solar Riseri]], ehitas [[Larry Mauro]] ja seemis põhines lennukilennukile [[UFM Easy Riser]] põhjal. LennukLennuki tii oli kasutaskaetud [[fotovolt]]<nowiki/>elemente paneelidega, mis andsid 30 voldi juures välja 350 vatti elektrienergiat, mis laadis helikopterihelikopterilt [[Hughes 500]] akutaku laadimiseks. Lennuk oli võimeline lendamalendas 3–5 minutit, misjärel vajas tasee pooleteisetunnist laadimist.<ref name= wiki />

[[Solar-Powered Aircraft Developments Solar One]]'i projekteeris David Williams Freddie To juhtimisel. Ta oli arhitekt ja [[Kremeri auhind|Kremeri auhinna]] komitee liige. Lennuki ehitas firma [[Solar-Powered Aircraft Developments]]. Lennuk ehitati esialgu inimese kandmiseks, kuid ehituse käigus avastatiilmnes, et lennuk läheb liiga raskeks, mispeale otsustati lisada lennuki tiibadeletiivale lisada täiendavad päikesepaneelid.<ref name="wiki">{{netiviide | URL = https://en.wikipedia.org/wiki/Electric_aircraft |Pealkiri = Electric aircraft|Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref> Lennuk kasutasoli lendamiseks elektrimootoritvarustatud elektrimootoriga, mis sai toite akult, mida enneomakorda igatlaeti lendulennu laetieel ja ajal päikesepaneelidest.<ref name="propdesigner">{{netiviide | URL = http://library.propdesigner.co.uk/solar_challenger.pdf|Pealkiri = Solar Challenger | Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref> Esimene lend Solar One'iga toimus Lashami lennuväljal [[Hampshire|Hampshire'i]]s 13. juunil 1979.<ref name="flightglobal">{{netiviide | URL = http://www.flightglobal.com/pdfarchive/view/1979/1979%20-%202438.html|Pealkiri = UK‘s first solar aircraft takes off| Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref>

[[Gossamer Penguin]], väiksem versioon kondijõul töötavast [[Gossamer Albatross]]ist, oli täielikult päikeseenergia jõul lendav. Teine prototüüp, [[Solar Challenger]], lendas 7. juulil 1981 päikeseenergia jõul 262 km [[Cormeilles-en-Vexin]] lennujaam[[lennuväli|lennuvaljast]]ast üle [[La Manche]] väina [[RAF Manston]]i [[London]]i lähedale 5 tunni ja 23 minutiga.<ref name="wiki" /> Projekteeritud Dr. [[Paul MacCready]] poolt, Solar Challenger püstitas elektrilennukite seas absoluutse kõrgusrekordi: 4,36 km.<ref name="NASA">{{netiviide | URL = http://www.nasa.gov/centers/dryden/news/FactSheets/FS-054-DFRC.html|Pealkiri = Solar-Power Research and Dryden| Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref>

[[Massachusettsi tehnikaülikool]]i [[MIT Monarch|Monarch]]<ref> {{netiviide | URL=http://www.geoffreylandis.com/monarch.htp | Pealkiri = Human Powered Aircraft - Monarch Crew|Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref> õhusõiduki projekt on seeriassarja teine lennuk, ehitatud võitmaks [[Kremeri auhind|Kremeri auhinda]] võitmiseks, võistlusklassis "Kiireim inimese poolt genereeritud elektrienergia jõul lendavalendav õhusõidukiõhusõiduk" kiiruse rekordi püstitamise võistlusklassis(muskel-lennuk). Õhusõiduk kasutasLennuki elektrimootorit koostoitis akudegaakupatarei, mida laeti piloodi pedaalimistöö jõul.<ref>{{netiviide | URL = http://dspace.mit.edu/bitstream/handle/1721.1/15247/13290538.pdf | Pealkiri = A human powered speed aircraft using electrical energy storage |Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref>

[[Aerovironment]] Bionic Bat oli õhusõiduk,lennuk mis pidi võistlemaosalemiseks Kremeri tippkiirusvõistlusestippkiirusvõistlustel. Sellel oliSelle elektrimootor, mis töötas maapinnal generaatorrežiimis, ja piloot pidi õhus Ni-Cd-akude laadimiseks pedaalides tööd tegema. Aastal 1984 võitis Bionic Bat Kremeri kiirusvõistluse kahes alamkategoorias.<ref>{{netiviide | URL = http://arc.aiaa.org/doi/abs/10.2514/6.1985-1447 | Pealkiri = Bionic Bat - Stored energy human powered aircraft |Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref>

InimjuhitudPiloodiga pardal Solair 1-e on töötas välja töötatud Günther Rochelti, poolt jamis rajaneb [[Hans Farner]] lisatiibade eskiisil.<ref name="Noth">{{netiviide | URL = http://www.asl.ethz.ch/research/asl/skysailor/History_of_Solar_Flight.pdf | Pealkiri=History of Solar Flight | Autor=Noth, André | Väljaanne=Swiss Federal Institute of Technology | Aeg=06.2008 | Koht=Zürich | Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles| Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref><ref name="Khammas">{{netiviide | URL = http://www.buch-der-synergie.de/c_neu_html/c_11_15_mobile_anwendungen_elektroflugzeuge_1.htm|Pealkiri=Elektro- und Solarflugzeuge (1960 - 1996)|Autor=Khammas, Achmed A. W | Kasutatud=11.04.2015 | Keel=saksa keeles }}</ref> See koosnes 2499 tiiva külgepealispinnale kinnitatud 2499 elemendist monteeritudkoosnevale päikeseelemendistpäikesepaneelidele, andes väljundvõimsuseks 1,8 [[kilovatti]] (kW). Lennuk lendas esimest korda [[Unterwössen]]is, [[Saksamaa]]l 21. augustil 1983.<ref name="Noth"/> TaSee lendas 5 tundi ja 41 minutit, peamiselt [[päikeseenergia]]l samuti ka [[Termaalenergia|termaalenergial]].<ref name="Noth"/> Lennuk on praegu vaatamiseks väljas Müncheni muuseumis, Saksamaal.<ref name="Khammas"/> Hiljem ehitatud Solair II tegi oma esimese lennu mais 1998 ja edasised testlennud sama aasta suvel, kuid veojõusüsteem kuumenes liiga kiiresti üle.<ref name="Khammas"/> Arendus lõppes äkitselt septembris 1998, kui Günther Rochelt äkitselt suri septembris 1998.

[[NASA Pathfinder|NASA Pathfinder, Pathfinder Plus]], [[NASA Centurion|Centurion]] ja [[NASA Helios|Helios]] olid hübriidlennukid, milles kasutati nii päikese- kui ka kütuseelemente, mille väljatöötamist rahastas [[AeroVironment]], Inc. aastatel 1983–2003 [[NASA]] keskkonnauuringute õhusõidukite ja sensorite tehnoloogia programmi alt.<ref name=heliosfact>{{netiviide | URL = http://www.nasa.gov/centers/dryden/news/FactSheets/FS-068-DFRC.html | Pealkiri = NASA Helios factsheet |Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref><ref name= wiki /> 11. septembril 1995 Pathfinder seadis mitteametliku absoluutse kõrguse rekordi (15,24 km) päikeseenergial lendavate õhusõidukite klassis 12-tunnisel lennul [[NASA Dryden]]i.<ref name=heliosfact/> Pärast edasisi modifikatsioone võeti lennuk kasutusele USA mereväe poolt Hawaii saarel [[Kauai]]. 7. juulil 1997 Pathfinder seadis absoluutse kõrguse rekordi (21,8 km) päikeseenergia jõul lendavate õhusõidukite klassis, mis oli samuti rekord propeller-tüüpi õhusõidukite klassis.<ref name=heliosfact/>

6. augustil 1998 Pathfinder Plus seadis absoluutse kõrguse rekordi (24,45 km) päikeseenergia jõul lendavate ja propeller-tüüpi õhusõidukite klassis.<ref name= heliosfact>{{netiviide | URL = http://www.naa.aero/html/records/search_resultsguest.cfm?recordNumber=1855 | Pealkiri = NAA record database |Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref>

14. august 2001 Helios seadis absoluutse kõrguse rekordi (29,52 km) [[FAI]] klassis U (eksperimentaalne / uus tehnoloogia) ja FAI klassis U-1.d (kaugjuhitav mehitamata õhusõiduk: kaaluga 500–2500 kg), samuti absoluutse kõrguse rekordi propeller-tüüpi õhusõidukite klassis.<ref name= faiorg>{{netiviide | URL = http://www.fai.org/fai-record-file/?recordId=7354 | Pealkiri = Aviation and Space World Records |Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref> 26. juunil 2003 Helios Prototype purunes lennu ajal purunes ja kukkus Vaiksesse ookeani [[Hawaii saared|Hawaii saarte]] lähedal pärast [[turbulents|turbulentsete]]i läbielamistõhuvoolude läbimist, mis lõpetas programmi edasise arenduse.

1990. aasta suvel oli päikeseenergia jõul lendav lennuk Sunseeker esimene päikeseenergial lendav lennuk, mida juhtismillega [[Eric Scott Raymond|Eric Raymond]] ja mis sõitislendas ühest [[USA]] otsastservast teise.<ref>{{netiviide | URL = http://www.evworld.com/article.cfm?storyid=709|Pealkiri = Sunseeker Seeks New Records | Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref> LennukLennuki kasutaselektrimootorit õhkutõusmisekstoitis väikestõhkutõusul akupakkiväike akupakk, mida laadisid tiibadeltiival paiknevad päikeseelemendidpäikesepaneelid. Pärast õhkutõusu võis lennuk lennatajätkata lendu autonoomselt seni, kuni päike paistis.<ref name="Sunseeker">{{netiviide | URL = http://www.solar-flight.com/#heritage|Pealkiri = Sunseeker News | Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref>

Sunseeker II ehitati aastal 2002 ja, seda uuendatimodifitseeriti aastatel 2005–2006 võimsama elektrimootoriga, ehitati laiemadsuurendati tiivadtiivaulatust, paigaldati liitiumakupakid ja uuendati jõuelektroonika.<ref name= Sunseeker /> 2008. aasta detsembris oli see elektrilennuk ainuke mehitatud õhusõiduk, mida kasutas regulaarselt õhusõitudekslendudeks Solar Flight.<ref name="Sunseeker" /> 2009. aastal oli see esimene päikeseenergia jõul lendav lennuk, mis sõitis üleületas [[Alpid]]e, 99 aastat pärast seda,esimese kuiõhusõiduki esimeneaerostaadi õhusõidukAlpide ületas [[Alpid]]ületamist.<ref name="SunseekerII crosses the Alps">{{netiviide | URL = http://www.treehugger.com/files/2009/04/first-solar-plane-crossing-of-alps-airplane.php|Pealkiri = Sunseeker II crosses the Alps| Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref><ref name= Sunseekeralps>{{netiviide | URL = http://www.fai.org/news/32736-solar-powered-sunseeker-ii-crosses-the-alps | Pealkiri = Solar-powered Sunseeker II crosses the Alps |Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref>

Hiina esimese päikeseenergia jõul lendava lennuki Soaring projekteerisid ja ehitasid Danny H. Y. Li ja Zhao Yong 1992. aastal. Kere ja tiivadtiib on käsitsi ehitatud ülekaalukalt [[Süsinikkiud|süsinikkiust]], [[kevlar]]ist ja puustpuidust. LennukErikujulised kasutab[[vinglet]]id tiibade otsteslennuk erikujulisitiiva tiivaotsi suurendades seeläbiotstes tiibadesuurendavad efektiivsettiiva siruulatustefektiivsust ja parandades juhitavust.<ref name= Overseas>{{netiviide | URL = http://paper.people.com.cn/rmrbhwb/html/2007-04/06/content_12683008.htm | Pealkiri = People's Daily (Overseas Edition), Soarer Dr H.Y.L |Kasutatud=11.04.2015 | Keel=hiina keeles }}</ref><ref name= wiki />

[[Saksamaa]] päikeseenergia jõul lendav lennuk Icaré II projekteeriti ja ehitati õhusõidukitelennukiehitus projekteerimisinstituudi (Institut für Flugzeugbau) poolt [[Stuttgardi ülikool]]is 1996. aastal. Projekti eestvedaja ja lennukipilootpiloot oli [[Rudolf Voit-Nitschmann]]. Projekt võitis Berblingeri auhinna 1996. aastal, EAA eriauhinna [[Oshkosh]]is, Saksamaa lennuklubilt Kuldse Daidalos medali ja [[OSTIV]]-nimelise auhinna [[Prantsusmaal]] 1997. aastal.<ref name= wiki />

LF20<ref name="LF20">{{netiviide | URL = http://lange-aviation.com/htm/english/products/antares_20e/propulsion.html |Pealkiri = Propulsion| Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref> oli tugevasti ümberehitatud motoriseeritud purilennukimotopurilennuki [[DG800]] järglane. Esimene lend toimus 7. mail 1999, lennukit kasutati lendamise õppimisekslennuõppeks ja tehnika demonstreerimiseks. LennukLennuki elektrimootor sai toite NiMH elementideltelementidega akupatareilt, kasutades sama EA42 veojõusüsteemi nagu hiljem kasutas [[Antares 20E]]. LF20 suutistagas ühe laadimisega tõustatõusu maapinnastlennuväljalt 1725 meetri kõrgusele.

[[Antares 20E]] on elektrilineabilelktrimootoriga, 20-meetrinemeetrise tiivaulatusega 42 [[kW]] nimivõimsusega harjadeta alalisvoolumootoriga ja [[Liitium-ioonaku|liitium-ioonakugaioonakudega]] [[purilennuk]]. SeeTäislaetud suudabakuga täis akugasai tõusta maapinnast 3000 meetri kõrgusele.<ref name= AntaresH3>{{netiviide | URL = http://www.lange-flugzeugbau.com/htm/english/news/news.html | Pealkiri = SWR.de The Research Aircraft Antares DLR H2 and Antares H3|Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref> Esimene lend toimus 2003. aastal. Antares 20E oli esimene elektrilise veojõusüsteemiga õhusõiduk, mismillele omandasväljastati lennukõlbulikkuse sertifikaadilennukõlblikus-sertifikaat. 2011 võitisvõideti selle lennukpurilennukiga Berblingeri võistlusevõistlus,<ref name="2011 Berblinger competition">{{netiviide | URL = http://www.berblinger.ulm.de/en | Pealkiri=2011 Berblinger competition | Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref> ambitsioonikaima õhusõidukina rohelise energia klassis. [[Antares 23E]], 23-meetrine versioon 20E-st, omassuurema paremat tiibade suurusetiivaulatuse ja õhusõiduki raskuseaerodünaamilise suhetväärtusega, kasutasvarustatud sama veojõusüsteemiabimootorisüsteemiga kui 20E ja Arcus E'gi. [[Antares 23E]] lendas esimest korda 2011. aasta detsembris, 2012. aasta alguses alustatihakati ehitama seeriatootmistsarjana.

Aastal 2011 tutvustas [[Ultraflight Lazair|Ultraflight Lazairi]] projekteerija Dale Kramer eksperimentaalset elektrilelektri jõul liikuvat Lazair [[vesilennuk]]it [[AirVenture]] lennuetendusel. Lennukit viib edasi kaks Bevirt JM1 Joby mootorit ja kaks 16-elemendilist 4 Ah-akupakki, mille väljundpinge on 63 volti ning mis on kinnitatud tiibadele. Lennuk võitis Antique Ultralight Championi võistluse ja tunnistati parimaks Ultralight Amphibiani võistlusel AirVenture' lennuetendusel. Lennuk on eksperimentaalne projekt ja tootmist ei plaanita.<ref name= wiki />

[[Solution F/Chretien Helicopter]] on maailma esimene inimest kandev helikopter; selle looja on [[Pascal Chretien]]. Kontseptsioon võeti ühest arvutisimulatsioonist ja kuus kuud hiljem, 1. märtsil 2011 katsetati seda esimest korda, kasutades ära 30% helikopteri koguvõimsusest. Helikopter sõitislendas edukalt esimest korda 12. augustil 2011. Kogu arendustegevus toimus [[Prantsusmaa]]l [[Venelles]]'is.<ref>{{netiviide | URL = http://www.idtechex.com/events/presentations/challenges-of-aircraft-hybridization-003998.asp |Pealkiri=Challenges of Aircraft Hybridization | Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref><ref>{{netiviide | URL = https://vtol.org/store/product/vertiflite-marchapril-2012-6058.cfm |Pealkiri=Vertiflite, March/April 2012 - AHS Online Store | Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref>

[[File:Hover OGE 1.JPG|thumbnail|right|Pascal Chretien sõitmastõusmas esimest korda õhku maailma esimese elektrihelikopterigaelektrimootoriga helikopteriga 12. augustil 2011]]

Esimene kommertslikult toodetud õhusõiduk oli [[Alisport Silent Club]]i iseseisvalt õhku tõusev purilennuk. Sellega lennati esimest korda 1997. aastal. Jõuallikaks on 13 kW alalisvoolumootor, mida toidab 40 kg, 1,4 kWh akupakkaku.<ref name="SilentElectric">{{netiviide | URL = http://www.alisport.com/eu/eng/silent_b.htm|Pealkiri = Electric Self-launch Sailplane| Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref>

13 kW mootori pakettkomplekt kaalub firma andmetel 12 kg, kasuteguriga 90%. AkupakkAku koosneb kahest liitium-polümeerakupakist.<ref name="AvWeb12Apr08">{{netiviide | URL = http://www.avweb.com/news/snf/SunNFun2008_Electraflyer_TrikeMotorglider_BatteryPower_197632-1.html | Pealkiri = Electraflyer Flies Trike, Motorglider On Battery Power| Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref><ref name= wiki />

GreenWing International eSpyder on ühekohaline elektrilennukelektrimootoriga lennuk, mida müüakse juppidena, et asjaarmastajad saaksid selle ise kokku panna.<ref name="GWI_eSpyder">{{netiviide | URL = http://greenwing.aero/?page_id=2307 |Pealkiri = GreenWing International eSpyder| Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref> Selle lennuki konstruktsioon baseerub [[Flightstar Spyder]] ülikergel konstruktsioonil, mida arendatakse ettevõtte [[Flightstar Sportplanes]] ja elektrimootorite tootja Yuneec koostöös ning mis esimest korda lendas 17. juulil 2009.<ref name= wiki /> Tal on 24 kW Yuneec elektrimootor, mis suudab vedada kuni 100 kg koormat, tõustes 114 meetrit minutis. Maksimumkiirus on 90 km/h, ökonoomne on lennata 60 km/h. Sõiduaeg on 1 tund, mille järel jääb aega 30 minutit, et maanduda. Akusid on täis võimalik laadida kahe tunniga.<ref>{{netiviide | URL = http://www.airventure.org/news/2013/130729_greenwing-international.html |Pealkiri = GreenWing International Taking Orders for the eSpyder Electric Aircraft | Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref> GreenWing hakkas tellimusi vastu võtma 2013. aastal toimunud EAA AirVenture lennushowl [[Oshkosh]]is, lennuki hind oli 39 990 USA dollarit.<ref>{{netiviide | URL = http://www.wired.com/autopia/2013/08/electric-airplane-for-sale/ |Pealkiri = You Can Finally Buy an Electric Airplane, and It’s Just $40K | Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref>

[[PC-Aero Elektra One|Elektra One]] on kommertslikuks kasutamiseks mõeldud elektrilennukelektrimootoriga lennuk, mille loojaks on Saksamaa ettevõte PC-Aero. Ühekohaline [[komposiitmaterjal]]ist lennuk tegi esimese lennu 2011. aastal.<ref>[http://www.youtube.com/watch?v=ovpKSL5jnAA Battery powered plane gets a test flight - Elektra One - D-MELN]</ref> Elektra One saab veojõu 16 kW elektrimootorist ja eelduste kohaselt suudab lennata kolm tundi jutti, omades 161 km/h tippkiirust.<ref name="AvWeb09Jan11">{{Netiviide| URL = http://www.avweb.com/avwebflash/news/Elektra_One_Nearing_First_Flight_203919-1.html|Pealkiri = Elektra One Nearing First Flight | Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref>

Alates 2011. aasta veebruarist sai hakata soetama [[Pipistrel Taurus Electro G2|Taurus Electro G2]], mis on kahekohaline iseseisvalt õhkutõusev purilennuk. 40 kW elektrimootor veabtõmbab lennukit edasi liitiumakude elektrienergia jõul maksimaalselt 17 minutit, pärast mida lülitab automaatika mootori väljaväljalülitamist ja lennukpropelleri purilennuki keresse käitubpakkimist kuijätkub tavaline purilennuklauglemine. Aprillis 2011 Taurus võitis [[Lindbergh Electric Aircraft]] auhinna kui parim elektrilennuk lennushowl [[Friedrichshafen]]is, [[Saksamaa]]l.<ref name="AvWeb15Feb11">{{Netiviide| URL = http://www.avweb.com/avwebflash/news/PipistrelLaunchesElectricMotorglider_204127-1.html|Pealkiri = Pipistrel Launches Electric Motorglider | Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref><ref name="AvWeb18Apr11">{{Netiviide| URL = http://www.avweb.com/avwebflash/news/LindberghPrizeGoesToPipistrel_204509-1.html|Pealkiri = Lindbergh Prize Goes To Pipistrel | Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref>

[[Image:Electrolight02.JPG|thumb|ElektrilennukElektrimootoriga lennuk ElectroLight2 õhusõidullauglemas]]

ElectroLight on ülikerge elektrilennuk kasutades [[Electravia]] elektrimootoritelektrimootori ja vaikset-tüüpiväikese propellerimüraga propelleritlennuk. Esimene lend toimus 21. detsembril 2011 Sisteroni lennuväljal (Provence, Prantsusmaa). Koos 5,55 kWh (34 kg) liitium-polümeerakupakiga suudab lennuk tõusta 3000 meetri kõrgusele kiirusega 90 km/h.<ref name = ElectroLight2] >{{netiviide | URL = http://www.electravia.fr/ELIGHT2Eng.php | Pealkiri = ElectroLight2] |Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref><ref name= wiki />

Volta Volare GT4-st räägiti esimest korda aprillis 2012, kuid lennuk pole siiani lennanud. TaSee kasutabon standardseidstandardse abitiibutiivaga ja teoorias ta peaks sõitmalendama 480 km puhtalt elektri jõul. Koos hübriidsüsteemiga, millel on 87-liitrine kütusepaak, suudab lennuk sõitaületada ühtekokku 1600 km.<ref name=ps20120430> {{netiviide| URL = http://www.popsci.com/technology/article/2012-04/inside-first-production-ready-electric-airplane |accessdate=2012-05-07 |Pealkiri=Inside The First Production-Ready Electric Airplane | Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref>

Prantsuse [[APEV Pouchel Light]] on arendusjärgus olev elektrilennukelektrimootoriga lennuk, mille jõuallikaks on 15 kW [[Agni Motors]] [[AGNI 119R]] elektrimootor ja [[Kokam]]i liitium-ioon-polümeerakupakk, mis võimaldab lennata järjest 30 minutit. <ref name= wiki /><ref name="Pouchelec">{{netiviide | URL = http://www.pouchel.com/english/index_eng.php?p=elec_eng.html|Pealkiri = The Pouchelec, the electric Pouchel| Kasutatud=11.04.2015 | Keel=inglise keeles }}</ref>

Kanada Green1 elektrideltaplaanielektrimootoriga deltaplaani töötas välja ettevõte [[eUP Aviation]], millel kasutatakse täielikku [[Electravia]] elektrilist paketti ja millega lennati esimest korda 8. detsembril 2012 Pitt Meadowsi lennuväljal. Lennukil on 19 kW elektrimootor, mida toidab 3,9 kWh liitium-polümeerakupakk, millega saab lennata ühe tunni. Esimesed deltaplaanid jõuavad klientideni 2013. aasta kevadeks.<ref name= wiki />